Uuel koalitsioonil on kiire põhimõtteliste küsimuste kokkuleppimises ja teemasid on laual palju. Muret teeb aga see, et riigireform on vaid ääri-veeri teemaks tulnud ja ei paista Keskerakonda, sotsiaaldemokraate ja IRLi üleliia erutavat. Mõnes mõttes on see arusaadav – tegemist pole teemaga, mis tooks kiirelt valijate armastuse või mida oleks lihtne avalikkusele selgitada. Vastupidi, haldusreformi seismapanek võib tunduda esmapilgul poliitiliselt hea mõte, arvestades järgmisel sügisel toimuvate kohalike omavalitsuste valimisi.

Haldusreformi must stsenaarium

Eesti arengu seisukohalt on see vale ja lühinägelik. Moodustatava koalitsiooni esmane tõsiseltvõetavuse lakmuspaber on otsus haldusreformi lõpuleviimise kohta.

Praegu oleme olukorras, kus haldusreformiga on jõutud murdepunktini ja esimest korda on võimalus, et see saab tõesti ka tehtud. Sügisel jõuti omavalitsuste liitmise järgsesse etappi: esitati KOVide rahastamise mudeli ideed ja ettepanekud omavalitsuste rollist kohaliku ettevõtluskeskkonna arendamisel. Samas ei jõudnud valitsus arutada näiteks maavalitsuste saatust, regionaalse riigihalduse mudelit, ääremaastumise peatamist jm. Moodustataval koalitsioonil on võimalus näidata oma pädevust ja otsustusvõimet, need küsimused professionaalselt lahendades.

Hektiline olukord ei saa kesta kaua ja hakkab halvama Eesti riigi toimimist. Mõnel pool käib reform täie hooga, liitumisotsused on tehtud või kohe tegemisel. Teisalt leidub küllalt ka omavalitsusi, kellel praeguses segases olukorras ei ole motivatsiooni liitumisega edasi minna. Kohalikud omavalitsused peavad moodustatavalt valitsuselt saama kiiresti sõnumi, et omavalitsuste ülesannete ja rahastamise küsimused lahendatakse ning haldusreformi ei peatata.

Otsus, et haldusreform viiakse ellu vabatahtlikkuse ja sundliitmise kombinatsioonis (kes vabatahtlikult ei liitu, liidetakse juba valitsuse poolt), pani esimest korda asjad tegelikult liikuma ja sundis omavalitsusi tegutsema. Senine kogemus näitas, et puhtvabatahtlik ühinemine ei toimi. Tarvis on nii präänikut (mis oli ka enne olemas) kui ka piitsa. Kui uus valitsus otsustaks piitsast loobuda, jääksid paljud ühinemised kindlasti ära.

Liitumised peavad olema lõpetatud hiljemalt pool aastat enne kohalike omavalitsuste valimisi ehk mai keskpaigaks. Iga ebakindluse signaal uuelt valitsuselt seiskaks mitmed liitumisläbirääkimised ja ajaks senise töö luhta.

Kui nüüd haldusreform poole protsessi pealt pooleli jätta, tekib olukord, kus meil on kõrvuti suuremad ühinenud omavalitsused ja sealsamas pisikesed. Sellise ebaühtlase lapiteki Eesti on hullem kui olukord enne haldusreformi, sest erinevused KOVide vahel käristavad avalike teenuste kättesaadavuse ja toimimise erinevused veelgi suuremaks.

Kokkuvõtvalt: haldusreform on praegu riigireformi kõige kriitilisem küsimus, mis vajab koheseid otsuseid ja aktiivset tegevust haldusreformile täpsema sisu andmisel. Iga kaotatud päev on probleem, reformi seismajäämisel on pikaajaline negatiivne mõju riigi toimimisele ja avalike teenuste pakkumisele.

Seisakust saab Välja vaid riigireformiga

Valitsuse vahetusega ei kao kuhugi ka vajadus laiema riigireformi järele. Eesti ees seisab küsimus, kuidas saame hakkama olukorras, kus maksumaksjate arv väheneb ja avalike teenuste pakkumine senises mahus ja kvaliteedis käib meile üle jõu?

Praegu moodustataval valitsusel on võimalus uues koalitsioonileppes riigireformi prioriteedid kokku leppida, seejuures ka kehtivad parteide programmid üle vaadata ja vajadusel neid muuta. Raasukese majandusarengu töörühm ja paljud teised töögrupid, sh Riigireformi Radar, on teinud palju ettepanekuid, mida aluseks võtta. Halduskoormuse ja sisemise bürokraatia vähendamine, nutikam poliitikate kujundamine ja eelarvestamine, sõltuvuse vähendamine eurorahast, juhtimise kvaliteet – need on vaid mõned väljakutsed.

Kolleegiumi soovitus on kokku leppida 3–5 põhimõtet, millest valitsus reformiotsuste tegemisel lähtub ja millest ei taganeta üksikute ministrite või ametkondade vastuseisu tõttu. See aitab ennetada vaidlustesse takerdumist tehnilisemates küsimustes. Printsiip, et riigipalgaliste arv ei saa kasvada, kui kogu töötajaskond kahaneb, on üks võimalik näide sellisest kokkuleppest.

Loodav valitsus deklareerib, et nende eesmärk on tuua Eesti välja seisakust. Selleks on vaja väga head riigiaparaati – seisaku murdmise eelduseks on riigireform läbi targa riigi kujundamise. Eelmise valitsuse vedamisel on hea algus tegelikult tehtud ja viga oleks riigireform kõrvale heita vaid seetõttu, et see seostub ehk liialt reformierakondlase Arto Aasaga. Vastupidi, Jüri Ratasel on siin võimalus hakata riigireformi strateegiliseks juhiks – roll, mida eelmine peaminister ei võtnud. Riigireformi elluviimiseks peab seda juhtima peaminister.

Alla kirjutanud Riigireformi Radari kolleegiumi liikmed:

Aivo Adamson, ASi Starman juhatuse esimees

Annika Uudelepp, mõttekoja Praxis riigivalitsemise ekspert

David Vseviov, ajaloolane, Eesti Kunstiakadeemia professor, PhD

Heldur Meerits, investor

Jaak Aaviksoo, Tallinna Tehnikaülikooli rektor, akadeemik

Külli Sarapuu, riigivalitsemise ekspert, PhD

Külli Taro, riigivalitsemise ekspert, PhD

Maarjo Mändmaa, Hoolekandeteenused ASi juhatuse esimees

Taavi Veskimägi, Elering ASi juhatuse esimees

Tiina Randma-Liiv, Tallinna Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituut, PhD

Toomas Tamsar, Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja

– valitsus tegeleb oluliste, st “mõjukate” reformialgatustega;

– valitsusel on “plaan” (sihid, tegevuskava, ressursid) reformi elluviimiseks;

– reformi osalised ja sihtrühmad mõistavad muutuste vajalikkust ja tulevad plaanidega kaasa;

– käivitatud algatuste tulemusi hinnatakse.

Plussid:

• Tähelepanuväärne saavutus on haldusreformi seaduse eelnõu teise lugemise lõpetamine maikuus. See tähistab olukorda, kus haldusreformiga edasiminekuks on koalitsioonis esmakordselt kokkulepe saavutatud. On tõenäoline, et eelnõu võetakse juunis Riigikogus vastu. Niisiis ollakse kaugemal kui kunagi varem, ka kommunikatsioon reformi eesmärkidest ja mõjudest on olnud aktiivne ja valmisolek  muutusteks on omavalitsustes kõrgem kui kunagi enne.
• Loodame näha tulevaste tegevuste (ülesannete jaotus, tulubaas) käivitamist vastavalt väljakäidud tegevuskavale (https://valitsus.ee/et/riigivalitsemisereform). Valitsus on teinud riigireformi jälgimise lihtsamaks, olles koondanud viidatud dokumenti kõik Riigireformi tegevused.
• Riigikogus  toimus arutelu, mis tõi esile vajaduse koostada riigireformi lähtekohad. Põhiseaduskomisjon tegi fraktsioonidele ettepanku moodustada lähteülesande koostamiseks töörühm. Hindamise ajal veel kindlat vastust ettepanekule ei olnud, kuid töörühma ellukutsumist peetakse tõenäoliseks. 

Miinused:

• Valitsusel ei ole jätkunud ressursse ja tähelepanu kõikidele kriitilistele riigireformi küsimustele. Nüüd, kus haldusreformi ärategemine on sisuliselt otsustatud, tuleks ka teised põletavad probleemid ette võtta.
• Sihtrühmad – nii kodanikud kui ka muutuste keerises olevad avalikud teenistujad – paljuski mõistavad muutuste vajalikkust, kuid ei ole plaanidega veel päris kaasa tulnud. Muutuste „polsterdamisega“ ei ole piisavalt tegeletud. Näide, millest eeskuju võtta tuleb haldusreformist: vallajuhtidele on antud küllalt helded, kuid põhjendatud garantiid.
• Eelmise kahe punkti kontekstis vajavad vastuseid need küsimused: milliseid ja mis tasemega avalikke teenuseid riik tulevikus pakub? Kuidas teha nii, et süsteem suudaks suurte väljakutsetega kohaneda? Kuidas tõsta valitsemise paindlikkust ja muuta see meeskondlikumaks? Eelnevaga seonduvalt – mida teha selleks et tõsta strateegilise juhtimise ning eelarvestamise võimekust?

– valitsemiskultuur toetab kriitilist analüüsi ja uute ideede väljapakkumist;

– avalikud teenistujad – nii juhid kui ma madala taseme töötajad – on professionaalsed ja tulemuslikud;

– juhtimissüsteemid tagavad parema asutustevahelise koostöö;

– avalikku teenistust iseloomustab mobiilsus nii ametiasutuste kui ka avaliku ja erasektori vahel.

Plussid:

• Aasta alguses asutatud avaliku sektori ja sotsiaalse innovatsiooni rakkerühm alustas hindamisperioodil sisulist tegevust. Rakkerühm tegeleb eeldustega, mis aitaks muuta valitsemise ja valitsemiskultuuri uuendustele avatumaks.

Miinused:

• Sellel teljel on vähe tegevusi, mida esile tõsta, ja see on märk olulisest puudusest – valitsus ei ole seni suutnud ära kasutada avaliku sektori juhtide kui muutuste agentide potentsiaali. Reforme tehakse inimestele ja inimestega – seega peaks valitsus aktiivsemalt otsima võimalusi kuidas avaliku sektori juhtide abil nii riigi kui teisi reforme sujuvamalt ette valmistada ja ära teha.
• Näide: seoses paljude aktuaalsete ümberkorraldamiste plaanidega on mitmed juhid sedastanud, et nad vajavad poliitikutelt otsuseid: mis on muudatuste eesmärgid? Mis on asutuste ülesanded? Need tuleks juhtidega kokku leppida ja edasi on vaja vabadust kokkulepete elluviimiseks. Selle asemel on liiga palju sekkumist igapäevasesse (finants)juhtimisse.

– valitsussektori töötajate suhtarv võrreldes hõivatud isikute koondarvuga jääb tööealise elanikkonna vähenemisel samale tasemele;

– valitsusel on olemas EL-i toetuste sõltuvusest väljumise strateegia ja plaan;

– e-lahendused muudavad valitsemise lihtsamaks ja odavamaks; 

Plussid:

• Jõukohasuse saavutamisega on valitsus enim tegelenud. Lisaks nullbürokraatia projektile on siin teiseks suureks töövaldkonnaks nn riigiaudit ehk riigi ülesannete ülevaatamine kümnes valdkonnas. Näiteks transpordi- ja tervisevaldkonnas, toetuste jagamise ja ettevõtlusvaldkonnas jne. Ettepanekute pakett ei ole veel avalik, kuid nüüdse hindamisfaasi lõpus valmis Rahandusministeeriumi tellitud riigi ülesannete era- või kolmandale sektorile üleandmise metoodika ning avaliku halduse institutsionaalse korralduse analüüsimise metoodika.  

Miinused:

• Valitsusel on siht vähendada valitsussektori töötajate arvu kooskõlas tööealise elanikkonna kahanemisega. Inimeste arvu vähendamine on üks võimalik kärpestrateegia, kui sellel on selged miinused. Kui kärpimine ei arvesta piisavalt valdkonna erisustega ja kärpestrateegial ei ole selgeid prioriteete, siis võib see kahjustada avalike teenuste kvaliteeti ja kättesaadavust (vt nt maanteeameti näidet esimese telje all).
• Valitsusele heidetakse ette ka liigset pinnapealsust – kärped ja muud muudatused ei ole alati rajatud kvaliteetsele analüüsile ja muutusi käiakse välja või viiakse mõnikord ellu ülepeakaela. See tekitab vastuseisu.
• Teine probleem – iga-aastane inimeste arvu vähendamine ei võimalda piisavalt suurt kokkuhoidu, et lahendada riigieelarve põhiprobleemi, et meil on vähe „vaba“ raha investeeringuteks ja avalike teenuste rahastamiseks senisel tasemel. Lahendusi tuleb otsida süsteemi ehk poliitiliste valikute tasandil – mis teenuseid saame endale lubada ja mida mitte? Riigi ülesannete üleandmine ja asutuste liitmine võib probleemi heal juhul leevendada, kuid ei ole põhimõtteliseks lahenduseks.
• Kokkuvõte: suuri struktuurseid muutusi saab teha poliitilisel tasandil. Strateegilisi otsuseid ei ole veel tehtud, halduskulude kokkuhoid (osades) asutustes ei ole piisav. Lisaks – kui valitsus viib kärpestrateegiat ellu alt tulevatele ettepanekutele toetudes, siis ei tohiks ametnikke valusate otsuste selgitamisel üksi jätta!

– valitsus on suuteline väljakutseid ette nägema, probleeme ja sihte prioritiseerima;

– valitsemine on ühtne, seda iseloomustab usaldus ja tugev koostöö nii poliitilisel kui ka administratiivsel tasandil;

– eesmärkide saavutamist toetab toimiv planeerimissüsteem ja valitsus on suuteline ressursse vajadusel paindlikult (ümber) jagama;

– poliitikad tuginevad tõenditele; fookuses on mõju saavutamine, mitte vaid väljundite (nt seaduseelnõude arv) põhine aruandlus;

– valitsemine on demokraatlik ja kaasav: kodanikel, ühendustel ja parlamendil on poliitikakujundamises tegelik, mitte vormiline roll;

– ettevõtete ja kodanike halduskoormus väheneb.

Plussid:

• Valitsemise üldise kvaliteedi tõstmise nimel on valitsus edasi liikunud nullbürokraatia projektiga. Hindamisperioodil käivitus rakkerühm, mille ülesanne on ettevõtete ja kodanike halduskoormuse vähendamine. Täiendavalt algatati avaliku halduse sisemise bürokraatia vähendamise projekt ja hindamisperioodi lõpuks koguti u 500 parendusettepanekut. Nullbürokraatia algatuse alla kuulub ka Aruandlus 3.0 projekt, milles samuti tegevused jätkusid.
• Null-bürokraatia initsiatiiv on võrdlemisi hea näide muudatuste plaanimisest ja elluviimisest – eri osaliste koostöö toimib, loodud on eraldi „löögirusikas“ ja leitud on selle tööks vajalikud ressursid. Tulevikuks võib vaid seda soovitada, et täna projektipõhine lahendus saaks jätkusuutliku lahenduse; algatuse kandepinda võiks veel laiendada ehk kaasata alaprojektidesse rohkem asutusi, et head tegevused (nt Aruandlus 3.0) ei jääks paari asutuse keskseks.
• Valitsemise strateegilise võimekuse kasvatamiseks astuti hindamise etapil edasi strateegilise planeerimise korralduses. Ametnike tasandil on saavutatud kokkulepe, kuidas strateegilist planeerimist ja eelarvestamist paremini siduda ja samas vähendada arengukavade plaanimise ning aruandlusega seotud töökoormust. Samuti on kokku lepitud tekke-ja tegevuspõhises eelarvestamises ja käivad ettevalmistused üleminekuks.
• Ootame strateegilise juhtimise ja eelarvestamise alal avatumat arutelu ja toetame igati selle teemaga edasiminemist. Hoovaks/alguspunktiks võiks olla riigi finantsjuhtimise arutelu parlamendis juuni alguses.  

Miinused:

• Valitsuse strateegilise juhtimise ja ministeeriumide koostöö võime tõstmine on haldusreformi kõrval teine nö suur väljakutse. Valitsemise paindlikkus ja valitsuse meeskonnatöö on nii praeguste reformide kui tulevaste väljakutsetega kohanemise eeltingimus. Justiitsiministeerium töötas hindamisperioodil valitsuskorralduse arendamise ettepanekutega, kuid passiva poolel on see, et ettepanekud ei ole veel avatud aruteluks valmis. Valitsuses tuleks tugevdada peaministri rolli ja ministrid muuta valitsuse kui meeskonna liikmeteks. Praegu on ministrid ministeeriumide saadikud valitsuses, mitte valitsuse esindajad / valdkonna poliitilised juhid ministeeriumides. Valitsemiskorralduse muudatuste arutelu edasilükkumine pidurdab kõiki Eesti reforme. 
• Valitsuse otsuste kvaliteet  vajab arendamist. Valitsus on deklareerinud, et „Muudame riigiasutuste tegevuse läbipaistvamaks ja avatumaks ning teeme otsuseid tõenduspõhiselt“ (vt http://www.fin.ee/riigivalitsemise-reform/).  Kuid sellele teemale ei ole väärilisel määral tähelepanu pööratud. Valitsuse otsuste kvaliteediprobleemidele juhtis tähelepanu Riigikontrolli audit Estonian Air´i kaasuses.
• Viimatimainitu on vana juhtum, mis Radari analüüsist jääks välja, kui tegu ei oleks viitega juurprobleemile – poliitikakujundamise kvaliteet ei vasta (kaasamise heas tavas, hea õigusloome ja normitehnika eeskirjas ning valitsuse reglemendis toodud) nõuetele. Hindamisperioodil näiteks leidis laia kõlapinda nn trahvide eelnõu, millele ei olnud tehtud korraliku mõjuanalüüsi. Justiitsministeerium on sel aastal eelnõusid pidurdanud, põhjendades seda mõju hindamise puudulikkusega. Nn trahvide eelnõu autoriks oli Justiitsministeerium ise. Kokkuvõttes – poliitikakujundamise kvaliteedi nõuded on olemas, kuid nende rakendamine ei tohi olla valikuline.
• Poliitikakujundamise tõenduspõhisusega seonduvaks arenguks sel hindamise etapil oli arenguseire ümberkorraldamine. Arengufond likvideeritakse ja plaan on Riigikogu Kantselei juurde teha arenguseire üksus. Peaminister sedastas (26.05.2016 pressikonverentsil), et valitsus loobus arvamuse andmisest, kuid kommenteeris, et varasemaid vigu tuleks vältida, ehk paremini sätestada mis on selle üksuse ülesanded ja mis on konkreetne tellimus. Radari kolleegium nõustub valitsuse seisukohtadega, kuid astub sammu edasi ja soovitab arenguseire üksuse toomist peaministri lähedusse, et tugevdada strateegilise juhtimise suutlikkust valitsuskeskuses.

• avalike teenuste kvaliteet on ühtlane ja teenused on kättesaadavad kõigile neid vajavatele inimestele.
• erinevad avalikud teenused toetavad üksteist ning aitavad inimestel võimalikult hästi täita oma kohustusi, realiseerida õigusi või osaleda ühiskonna elus.
• riigi ja KOV tasandi rollide jaotus teenuste tagamisel on selge ning seda toetab toimiv rahastamismudel
• kodanikke, ühendusi ja (sotsiaalseid) ettevõtteid kaasatakse avalike teenuste osutamisse

Plussid:

• Valitsuse kommunikatsioonis ja tegevuses (eelarves) on  üks riigi eesmärk  – välisjulgeolek – selgelt pildil. See on näide prioriteetsest avalikust hüvest, mille pakkumise korraldamisega süsteemselt tegeletakse.
• Valitsus on astunud samme sotsiaalteenuste kvaliteedi tagamiseks – üheksale sotsiaalteenusele on sotsiaalhoolekande seaduse muutmise tulemusel kehtestatud miinimumnõuded. Määratakse kindlaks iga üksiku teenuse ulatus, konkreetsed eesmärgid ja miinimumnõuded, nt teenuseid osutavate töötajate kvalifikatsiooninõuded. KOVid peavad võtma vajalikke meetmeid (üksi või koostöös teiste kohalike omavalitsustega), et teenus vastaks kvaliteedinõuetele.
• Plusspoolel on ka see, et valitsus kaardistab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi eestvedamisel avalikke teenuseid, sh nende kvaliteedinäitajaid. See loob eeldusi nii avalike teenuste kvaliteedi arendamiseks kui ka tegevuspõhisele eelarvestamisele üleminekuks.

Miinused:

• Valitsus deklareerib, et paremad avalikud teenused peavad olema kättesaadavad kogu Eestis (vt https://valitsus.ee/et/riigivalitsemisereform). Pensionid, riigikaitse ja tervishoiu kulud võtavad suure osa riigieelarvest ja demograafiliste trendide mõjul suureneb ka surve kogu sotsiaalteenuste paketi rahastamiseks. Seega muutub muude eluvaldkondade rahastamine järjest pingelisemaks ning avalike teenuste harjumuspärane kvaliteet ja kättesaadavus on ohus. Teatud järeleandmised avalike teenuste pakkumises on paratamatud kui riigieelarve tulud kiiresti kasvama ei hakka. Nende suundumuste mõjul peaks valitsus julgemalt ja selgemalt kodanikele selgitama, et milliseid avalikke teenuseid ootab koomaletõmbamine (nt tervishoius, hariduses?) ja millistel lõikudes järeleandmisi ei tehta (nt välisjulgeolek?). 
• Näide teenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse vastuolust: maanteeamet vaatab üle teeninduskanaleid ja soovib osad kohalikud bürood kinni panna ning viia rohkem teenuseid e-keskkonda. Tõhususe ja kvaliteedi saavutamise eesmärgid oleks selle sammuga täidetud, kuid teenuste kättesaadavus siiski väheneks. Valikute selgitamine taolistes laetud küsimustes eeldaks ka poliitikute tuge, praegu ei ole Maanteeamet seda saanud.
• Radari liikmed oleksid oodanud haldusreformi eelnõu raames teadlikku tegelemist teenuste ühtlase pakkumise tagamisega. Praegu on haldusreformi üks keskne eesmärk – tagada kvaliteetsemad avalikud teenused – veel sisustamata.  Valitsuse strateegia on võtta nende küsimuste lahendamine ette teises etapis ja edasiminekut selles lõigus saab hinnata tulevikus.

Jüri Raidla

14. aprillil 2016

Austatud Riigikogu esimees!

Lugupeetud peaminister ja ministrid!

Head Riigikogu liikmed!

Eesti riik ei ole katki. Meie Põhiseadus on Eestit hästi teeninud. Seetõttu ei vaja riik remonti, rääkimata kapitaalremondist. Eesti riik vajab edasiarendust ja kaasajastamist, ta vajab moderniseerimist selleks, et teenida meid tulevikus sama hästi ja veel paremini, kui ta on seda teinud seni. Ma loodan siiralt, et 14. aprill 2016 kujuneb Eesti riikluse moderniseerimise sümboolseks alguspäevaks.

Lubage mul oma ettekannet alustada kodanikutänuga Riigikogule, põhiseaduskomisjonile ja eriti komisjoni esimehele Kalle Laanetile selle konstruktiivse lähenemise eest, mida olete üles näidanud suhtumisel minu kodanikupalvesse, mille esitasin Riigikogule 8. veebruaril Postimehes avaldatud artiklis. Olen kaugel sellest, et oma kodanikupalvet üle tähtsustada, kuid igal juhul on minu palve ja tänase arutelu vahel tegemist kauni kokkulangevusega.

Mõistetel ja terminitel on nii õiguses kui poliitikas suur roll, palju suurem, kui me tavapäraselt arvame. Oma ettekandes kõnelen ma Riigireformist, kuigi Riigikogu päevakorras on riigivalitsemise reform. Päevakorras kasutatud formuleeringul on võrreldes Riigireformiga nii pluss- kui miinuspool. Miinuspool on see, et termin riigivalitsemise reform viitab vähemradikaalsele lähenemisele võrreldes riigireformi terminiga. Enam kui kuus aastat tagasi alustatud diskussioon riigi pidamise reformi küsimuses ei toonud algfaasis kaasa isegi mitte poliitilise eliidi kriitikat, rääkimata toetusest. Küllap oli tegemist liiga väikest radikaalust demonstreeriva terminiga. Sama risk on riigivalitsemise reformi terminil. Radikaalsuse annus võib osutuda liiga väikeseks. Plusspool on aga vaieldamatult tõik, et riigivalitsemise termin viitab kenasti sellele, mis kuulub riigireformi sisusse ning ka sellele, mis sinna ei kuulu. On päevselge, et ühe Eesti juhtiva haigla meditsiinipersonali koondamisel ei ole mingit pistmist riigireformiga just nimelt seetõttu, et sellisel koondamisel puudub igasugune seos riigi valitsemise protsessiga. Loodetavasti oli aasta alguses eelviidatud teemal tekkinud segaduse näol tegemist vaid tööõnnetusega, mitte teadliku katsega meelestada inimesi Riigireformi vastu juba siis, kui see veel alanudki ei olnud.

Ühiskonda ja teda puudutavaid protsesse ei saa lõpuni kirjeldada statistiliste näitajatega. Ühiskond ei loe ega toimi exceli tabeli järgi, ühiskond tunnetab. Ka riik peab ühiskonda tunnetama, mitte pelgalt mõõtma. Muudatus on reform vaid siis, kui inimesed selles muudatuses reformi ka ära tunnevad ja tunnetavad. Selleks peavad muudatused olema piisavalt radikaalsed, piisavalt komplekssed ja piisavalt mastaapsed. Sõna „piisavad“ on eelöeldud kontekstis samuti tunnetuslik kategooria.

Käsitledes Riigireformi, on vaja läbi rääkida ja poliitilisel tasandil kokku leppida vähemalt kolm asja:

1. Riigireformi eesmärk;
2. Riigireformi mõiste ja sisu, ning
3. Riigireformi mõõtkava ajas ja ruumis.

Riigireform ei ole eesmärk iseeneses, ta on vahend Eesti rahvuslike huvide järgimiseks pikas perspektiivis – Põhiseaduse preambula annab vastuse küsimusele, miks on Eesti Riigireform tarvilik. Riigireform on vajalik selleks, et Eesti Vabariik oleks ka pikemas tulevikus kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus. Lisaks eelöeldule ja mõnevõrra madalamal filosoofilisel tasandil on Riigireformi eesmärgiks riigi pidamise kulukuse vähendamine, ohverdamata riikluse kvaliteeti.

Tänase riiklikult tähtsa küsimuse arutelu üheks keskseks eesmärgiks võiks olla protsessi alustamine, mis viiks esmalt riigireformi sisu määratlemisele ja teiseks, riigireformi tegemisele. Täna oleme kummalises olukorras: Valitsus teeb defineerimata Riigireformi ja Valitsust kritiseeritakse defineerimata Riigireformi mitte-tegemise eest! See on ju nonsenss mõlemalt poolelt, nii tegijate kui kriitikute poolelt!

Riigireformi vajalikkuses kõhklejate ja kahtlejate read on jäänud meeldivalt hõredaks. Märkimisväärsed teened reformi vastaste lahjenemise protsessis on olnud paljudel Eesti ettevõtjatel. Eesti Tööandjate Keskliidu poolt 17. veebruaril 2015 korraldatud Tuulelohe konverentsil toimus põhimõtteline poliitiline murrang. Ettevõtjate ees väidelnud peaministrikandidaadid Taavi Rõivas, Juhan Parts ja Sven Mikser asusid kõik suurema või vähema entusiasmiga Riigireformi ideed ja konverentsil esitatud paljusid sisulisi seisukohtasid toetama.

Eesti Põhiseaduse § 56 kohaselt on Eesti Vabariigi kõrgeimaks riigivõimu kandjaks rahvas. Paraku on meie kõrgeim võimukandja vananevas, vähenevas ja kahanevas arengustaadiumis. Sama ei saa aga öelda teiste avalikku võimu teostavate asutiste kohta, kus pärmi jätkub nii püsimiseks kui kerkimiseks. Või kas ikka jätkub? Või kui kaua jätkub? Kõrgeim võimukandja ei kannata pikas perspektiivis nii kulukat riiki välja, ta väsib ära. Samas ei ole ta rahul ega tohigi olla rahul vähema või kehvema riikliku tulemuslikkusega. Kuivõrd kahe miljoni eestlasest maksumaksja ilmumist ei ole lähitulevikus põhjust loota, tuleb alustada teisest otsast ehk Riigireformist.

Mis on riigireform? Minu arusaamise kohaselt on Riigireform avaliku võimu organisatsiooni ümberkorraldamine koos avaliku võimu poolt täidetavate funktsioonide ja osutatavate teenuste revisjoniga ning toimemehhanismide korrigeerimisega. Mitmetimõistetavuse vältimiseks lisan, et avaliku võimu organisatsioon puudutab nii keskvõimu kui ka kohalikke omavalitsusi, mistõttu haldusreform on üks osa Riigireformist.

Paradoksaalsel kombel pean tunnistama, et eeltoodud akadeemilist laadi määratlus on kaheldava praktilise väärtusega Riigireformi positiivse sisustamise seisukohalt. Esitatud definitsiooni ainus, kuid see-eest väga suur praktiline väärtus seisneb selles, et ta aitab välistada nähtusi ja nähtumusi, mis Riigireformi sisusse ei kuulu.

Viimasel ajal on hakatud üsna usinalt levitama vaadet, mille kohaselt Riigireform oleks just kui mingit sorti kõiksuse reform, st praktiliselt kõik riigi ja rahva elu edendamise seisukohalt tähtsad asjad tahetakse seostada Riigireformiga. Riigireformi jutlustajana võiksin ju sellest head meelt tunda, paraku on tegelikkus vastupidine. Selline mõtteviis on Riigireformi jaoks äärmiselt ohtlik, et mitte öelda hukatuslik, kuna võimaldab lõputult rääkida, kuidas Riigireform just kui pidevalt toimub, sest mingid muudatused ju ikka aeg-ajalt aset leiavad! Samavõrd hukatuslik on Riigireformi jaoks jutt sellest, et Riigireform ongi üks pidev ja otsatu protsess, millel ei ole ei algust ega lõppu ega äärt.

Riigireform tuleks määratleda läbi selle reformi komponentide loetelu ja kirjelduse – nii on lihtsam ning praktilisem, siis on ka võimalik tulemuslikult käitada Praxise poolt ellu kutsutud Riigireformi Radarit, mis hindab, kui kaugele on reformiga jõutud.

Riigireformi sisu on käsitlenud paljud inimesed ja organisatsioonid, sealhulgas Riigikogus esindatud erakonnad oma 2015. aasta valimisplatvormides, Eesti Koostöö Kogu ja Eesti Tööandjate Keskliit. Valimiste-eelsel perioodil ilmus Mart Laari, Jaak Aaviksoo, Juhan Partsi ja Urmas Reinsalu seitse ettepanekut Riigireformiks. Ka siinkõneleja üllitatud nn Raidla 10 käsku 10-ks aastaks väärivad läbi vaatamist.

Ajaliste piirangute tõttu saan põgusalt käsitleda vaid mõnda oma 10-st ettepanekust.

Ma annan endale täielikult aru personaalsest moraalsest riskist, kui kordan ka Riigikogu saalis oma esimest ettepanekut: Riigikogu koosseis 71- liikmeliseks. See ettepanek, mis ei ole originaalne, on leidnud nii ürgset toetamist kui ka jõulist iroonilist halvustamist. Ütlen oponentidele etteruttavalt, et selle ettepaneku eesmärk ei ole fiskaalne, mille vahendusel Eesti riigieelarve saaks kosuda, vaid signaliseeriv ja rollimudelit kujundav.

Riigikogu on parlamentarismi gravitatsioonikeskus. Loogiliselt peaks riigikogu olema ka Riigireformi gravitatsioonikeskus. Seda enam, et tänu 2015. aasta valimisdebattidele on Riigikogu tänasel koosseisul olemas mandaat Riigireformi väljatöötamiseks ja osaliselt ka selle realiseerimiseks. Kui riik tahab ennast tõsiselt reformida, siis peab ta peale hakkama iseenda gravitatsioonikeskusest. Lähemad naabrid – lätlased ja soomlased, samuti kaugemad naabrid – rootslased, taanlased ja norralased – saavad kenasti hakkama proportsionaalselt väiksemate parlamentidega ning nad ei tunne mingit muret selle üle, kas kuupjuure valem on parlamendi suuruse kujundamisel järgitud või mitte.

Riigireformi jaoks on Riigikogu koosseisu vähendamine reformi kanderaketi tähendusega. Kartused, justkui 71-liikmelise Riigikogu puhul tekiksid mingid olulised probleemid võrreldes 101-liikmelise Riigikoguga, ei ole tõsiselt võetavad. Ja kui 71-liikmeline Riigikogu kohe kuidagi poliitiliselt ei sobi, pöördugem siis Eesti klassika poole ning tehkem täisrehkenduse asemel pool rehkendust ja vähendagem Riigikogu koosseis 91 liikme peale! Signaal oleks seegi.

Teise ettepanekuna väärib kaalumist rahva tegelikum ja suurem kaasamine rahvahääletuste kaudu. Kuidas seda saavutada? Lähiminevikust tuttavad Rahvakogu ja Jääkelder ei ole ega saa olla piisavad abinõud. Rahva sisuliseks kaasamiseks on vaja senisest enam kutsuda rahvast otsustama, st korraldada rahvahääletusi. Selleks on omakorda vaja ära muuta Põhiseaduse § 105 lg 4 ning edaspidi mitte siduda rahvahääletusel seaduseelnõu tagasilükkamist Riigikogu laialisaatmisega. Rahvahääletuste küsimuses on Riigikogu praegu Põhiseaduse pantvang, kuna rahvahääletusel eelnõu tagasi lükkamise korral ei ole Vabariigi Presidendil mingit diskretsiooniõigust – Riigikogu tuleb laiali saata.

Rahvahääletuste laialdasem kasutamine võimaldaks ületada kaasamise näilikkuse ning selle kaudu oluliselt vähendada rahva ja võimu vastastikust võõrandumist. Eesti parlamentarism peaks olema nüüdseks juba nii tugev küll, et Riigikogu koalitsioon ei peaks tundma poliitilist hirmu, kui opositsioon peaks püüdma liialt sagedaste rahvahääletuse ettepanekutega avaldada poliitilist survet. Ka ei peaks koalitsioon tundma hirmu selle üle, et rahvahääletusi korraldataks liiga sageli või et nende korraldamine muutuks liiga kulukaks – ükski rahvahääletus ei saa sündida ilma koalitsiooni osaliste toetuseta.

Selguse huvides rõhutan kahte asja: esiteks, minu ettepanek rahvahääletuste sagedasemaks kasutamiseks riigielu tähtsate küsimuste otsustamisel ei tähenda Eesti valitsemismudeli kallutamist Šveitsi mudeli poole. Ja teiseks, rahvahääletuste aktiivsemal kasutamisel pole vähimatki seost rahvaalgatuse instituudiga, mida Eesti õiguses täna ei ole ega peakski olema.

Kolmanda ettepanekuna palun pöörata tähelepanu vajadusele peaministri institutsionaliseerimiseks, andes talle iseseisva pädevuse ning muutes ta Eesti Vabariigi peastrateegiks.

Täna kehtiva Vabariigi Valitsuse seaduse kohaselt on peaministri pädevuskataloog üsna ahtakene. Suures ulatuses on peaministri pädevus seotud Vabariigi Valitsuse töö korraldamise ja juhtimisega. Iseseisev, institutsionaalne pädevus on minimaalne. Eesti Vabariigi strateegia kujundamiseks pole peaministril ressurssi, volitusi ega institutsionaalset võimekust.

Eeskätt riigi peastrateegi puudumine tekitab vajaduse peaministri institutsionaliseerimiseks ja talle iseseisva pädevuse andmiseks. Riigikantselei tänase strateegiabüroo, Arengufondi seire- ja strateegiaüksuse ning Eesti Panga asjakohaste struktuuriüksuste ja spetsialistide baasil oleks otstarbekas luua peaministri otsealluvusse Eesti Vabariigi Strateegiakeskus. Enesestmõistetavalt ei oleks Strateegiakeskus parlamentaarsest riigikorraldusest väljaspool seisev üksus. Riigi strateegia saab eluõiguse ikka alles pärast Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu poolt kinnitamist. Oleks kahju, kui praegu käimasoleva Arengufondi restruktureerimise käigus strateegiaga tegelevaid üksusi ei koondata ühte intellektuaalsesse keskusesse, vaid säilitatakse killustatus.

Kuna kohaliku halduse reform on tulekul ja Riigikogu selle teemaga praegu aktiivselt hõivatud, saan ma ajalistel kaalutlustelt endale lubada neil küsimustel pikemalt mitte peatuda. Märgin, et minu arvamuse kohaselt ei ole maavalitsustel ja maavanematel keskvõimu struktuuriüksustena perspektiivi ning need tuleks kaotada. Loodan, et haldusreform realiseerub peatselt maakondlikul tasandil, mis annaks võimaluse maavanemate kui eestlusele armsa institutsiooni taassünniks maakondlike omavalitsuste juhtidena. Kõlaks peaaegu nagu Lehola Lembitu aegadel! Olgu selgituseks öeldud, et minu jutt maakondlikust omavalitsusest ei tähenda mitte mingil juhul kahetasandilist omavalitsust. Vaatamata sellele, et pooldan jätkuvalt omavalitsusreformi maakondlikuna, esitan siira kodanikukiituse ja –toetuse Valitsusele ja Riigikogule, kui haldusreform ka Riigikogu menetluses oleva eelnõu alusel ära tehakse – see oleks oluline samm õiges suunas.

Raidla 10 käsu üheksas soov on massilise, riiki ja ühiskonda ahistava õigusloome ohjeldamine. Õigusloome ohjeldamise küsimuses on hea meel tõdeda, et justiitsminister Urmas Reinsalu on võtnud selle teema oma südameasjaks. Ministri poolt kokku kutsutud õigusloome nõukoja üks keskne soovitus, et mitte öelda nõue justiitsministrile, on seotud VTK-ga ehk seaduseelnõude väljatöötamise kavatsustega. See nõudlik soovitus oli järgmine: ükski seaduseelnõu ei peaks Vabariigi Valitsusse jõudma ilma VTK-ta, välja arvatud juhul, kui justiitsminister selleks erandkorras nõusoleku annab. Justiitsministri keeldumist nõusoleku andmiseks saaks muuta ainult Vabariigi Valitsuse kui terviku otsusega.

VTK-d võiksid muutuda ka tavapäraseks Riigikogu arutlusteemaks, mis tooks kaasa Riigikogu rolli suurenemise Eesti riikluse arendamisel ning mõjuks igati positiivselt meie ühiskondlikule olemisele.

Eelnõude seletuskirjades peaks olema põhjalikult ära seletatud ja tõestatud, miks on õigusakti andmine või selles muudatuse tegemine ainus võimalik viis probleemi lahendamiseks ja miks ei saa küsimust kohe mitte kuidagi lahendada kehtiva õiguse raamides.

Vohava õigusloome näitena tõi Eesti Koostöö Kogu välja tõsiasja, et 2014 aasta riigi õigusloome plaanid nägid ette keskmiselt 3,5 eelnõu ettevalmistamist ühes nädalas. Äriseadustikku on tema jõustamisest saadik muudetud ca 100 korral. Pole siis ime, et vajame pidevalt juurde kõrgesti kvalifitseeritud ametnikke seaduste tootmiseks. See toodang sünnitab omakorda üha uut ja uut vajadust üha uute ja uute ametnike järele, sest keegi peab neid toodetud seadusi ka täitmisele pöörama.

Ainult Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu võimuses on ära muuta õigusloome äraspidine praktika. Õiguskantsler leiab kindlasti täiendavaid ja jõulisi võimalusi sellele kaasa aidata. Väga praktilise sammuna on õiguskantsler nõustunud osalema justiitsministri õigusloome nõukojas. Suur tänu Ülle Madisele selle eest!

Tähtis on suhtumine ja fookus. Muudatus valitsemise kultuuris on probleemi lahendus. Õigusloome ohjeldamise suurpäev saab olema siis, kui Riigikogu lükkab esimest korda tagasi Vabariigi Valitsuse seadusandliku initsiatiivi põhjusel, et tegemist on ülereguleerimisega.

Lugupeetud Riigikogu liikmed!

Tänaseks oleme jõudnud tänuväärsesse olukorda, kus Riigireform on muutunud igapäevase poliitilise retoorika pärisosaks. Kuid sellest ei piisa. Riigireformi retoorikal on praktiline väärtus vaid juhul, kui Riigikogu suudab leida piisava hulga poliitilist ühisosa, leppimaks kokku Riigireformi mõistes ja sisus. See ei ole lihtne eesmärk, kuid püüdma peab. Loodan väga, et põhiseaduskomisjon võtab endale parlamentaarse liidrirolli Riigireformi lähtepositsiooni ettevalmistamisel.

Suvi on väga hea töö tegemise aeg, segavaid faktoreid on vähem. Noorema põlvkonna eksperdid on vaja kokku koguda. 90-ndad aastad andsid meie põlvkonnale võimaluse ja vajaduse tegelda Eesti Põhiseadusega, tänane päev annab uuele põlvkonnale vajaduse ja võimaluse ette valmistada Eesti Riigireform. Enesestmõistetavalt peaks Põhiseaduse-põlvkond nõu ja jõu ja kogemustega abiks ja toeks olema, kuid mitte kesktormaja rollis.

Riigireformi mõiste ja sisu poliitiliseks tellijaks peaks olema Riigikogu, tellimuse täitjaks võiks saada Tartu Ülikooli (taas)käivitatav Riigiõiguse Instituut. Seesama Riigiõiguse Instituut saaks ette võtta ka Põhiseaduse ekspertiisi, sest varem või hiljem nõuab Eesti Põhiseadus uuendamist, mitte asendamist. Ekspertide suvine töö ja poliitikute sügisjõupingutused võiksid selle aasta Jõuludeks päädida Riigireformi mõiste ja sisu määratlemisega. Tuleb nõustuda Tanel Talve arvamusega, et sellise tulemuse saavutamiseks on vaja kaugelt rohkem kui üks Riigireformi-teemaline OTRK Riigikogus.

Jätkates mõtisklusi Riigireformi ajakava suhtes oleks kõigiti kohane, kui 2017. aasta esimeste kuude jooksul jõuaks Riigikogu otsuseni, milles tehakse ettepanek Vabariigi Valitsusele Riigireformi Aluste eelnõu väljatöötamiseks. Enesestmõistetavalt sisaldaks see otsus ka Riigireformi mõistet ja parlamendi poliitilisi suuniseid Riigireformi sisu suhtes.

Valitsus saaks ja peaks seejärel ca üks aasta asja kallal kõvasti tööd tegema. Oleks igati sümboolne, kui 2018 aasta alguseks esitaks Vabariigi Valitsus Riigikogule arutamiseks Riigireformi Alused – paremat kingitust Eesti Vabariigile tema 100-ks sünnipäevaks oleks raske välja mõelda.

Kolga-Jaani vallas on valitsuse algatatud haldusreform omavalitsuse koolivõrgu korrastamise plaanidele piduri peale tõmmanud, võis hiljuti ajakirjandusest lugeda. See on üks näide, miks pole otstarbekas enne üldisemat, tervet riiki puudutavat reformi hakata ellu viima valdkondlikke ümberkorraldusi.

Haldusreformi tulemusel ilmselt muutuvad kohalike omavalitsuste (KOV) piirid ja hallatavad regioonid ning selles kontekstis vajaks ümbervaatamist mitte ainult haridusvõrk, vaid tõenäoliselt ka teised teenused, nt tervise- või sotsiaalteenuste pakkujad.

Valdkondlik vs. üldine

Kui Kolga-Jaani on võtnud nõuks haldusreformi tulemused ära oodata ning seejärel haridusvõrgu otsused teha, siis riik ise eri valdkondades sellest põhimõttest lähtunud ei ole. Üks näide on riigigümnaasiumide rajamine, kus haridus- ja teadusministeerium (HTM) on koolide asukohad ära otsustanud, sõltumata haldusreformi tulemustest.

Tõsi, riigigümnaasiumide rajamise valik tehti enne 2015. aasta valimisi, kuid ka pärast seda, kui haldusreformi küsimuses oli koalitsioon käed löönud, toimetas HTM haldusreformist sõltumata edasi.

Siiski ei saa ministeeriumile ette heita tegutsemist oma kokkulepitud strateegiliste eesmärkide elluviimisel, sest elukestva õppe strateegia, mis näeb ette riigigümnaasiumide rajamist, on samuti valitsuses heaks kiidetud (2014). Seda eriti olukorras, kus haldusreformi üritatakse teha juba aastaid.

Aga kui haldusreformi tulemusel selgub, et oleks olnud loogilisem rajada kool hoopis teise kohta? Mõnes piirkonnas peab riik edukalt gümnaasiumi ka väljaspool keskust (nt Nõo, Noarootsi), osutades, et ilmtingimata ei pea gümnaasium linnas asuma. Praegusel juhul võtab riik gümnaasiume rajades omavalitsustelt iseotsustusõigu-se ära ning KOVid peavad oma otsuseid tegema olukorras, kus riik on juba otsustele omad piirid seadnud.

Riigi koordineerimata tegevus kahel rindel – halduskorraldus ja haridus – on murettekitav põhjusel, et kohati soovitakse saavutada risti vastupidiseid tulemusi. Kahe reformi vastas-suunalisus tõuseb esile näiteks avalike teenuste kvaliteedi ning omavalitsuse võimekuse puhul. Riik on need kaks teemat haldusreformi keskseteks seadnud.

Hariduse kvaliteet on ka riigigümnaasiumide rajamisel esikohale tõstetud, kuid sageli unustatakse n-ö mündi teine külg. Värvates piirkonna parimad õpetajad riigigümnaasiumides-se, võib samal ajal riik negatiivselt mõjutada sama piirkonna põhikoolides pakutava hariduse kvaliteeti, sest paljudes kohtades on õpetajad seni töötanud nii põhikooli- kui ka gümnaasiumiastmes.

Seega võib tekkida olukord, et riigigümnaasiumi rajamisel põhihariduse kvaliteet mitte ei tugevne, vaid hoopis nõrgeneb, sest põhikoolid jäävad oma parimatest õpetajatest ilma.

Riik hakkab gümnaasiume pidades kohalike omavalitsustega tööjõu mõttes konkureerima, kahandades seejuures omavalitsuste võimekust ise haridust pakkuda. Näeme, kuidas üks valdkondlik reform toimub omasoodu ja eraldiseisvalt üldisest suuremast pildist. On põhjust küsida, kas riik ei peaks siiski eri valdkondades ühtset sammu astuma.

Koolivõrgu korrastumise vaates on aga omavalitsuste ühinemisel ka oluline positiivne külg. Praxise 2014. aastal koostatud analüüs osutas selgelt, et ühinenud omavalitsused on varmamad tegema ära vajalikud koolivõrku puudutavad otsused ning leidma uuele omavalitsusele sobivad lahendused.

Kui varem võitles iga omavalitsus oma kooli säilimise eest, siis ühinemise järgselt saabub suhteliselt kiiresti selgus, et kõiki koole pole otstarbekas käigus hoida. Langetada tuleb valusaid otsuseid, hinnates omavalitsuse vajadusi ja võimalusi. Seejuures on esmatähtis, et esiplaanil oleks ikka lastele pakutava hariduse kvaliteet.

Kuidas edasi?

Kolga-Jaaniga samas olukorras olevatele kohalikele omavalitsustele soovitaks kindlasti koolivõrku arendades oodata ära haldusreformi tulemused, et siis uutes haldusüksustes otsustada, kus ja milliseid haridusasutusi pidada. Uued haldusüksused annavad täiesti uue vaate praegusele koolivõrgule.

Riigilt ootaks edaspidi, et eri valdkondade poliitikad käiksid ikka ühte jalga, mitte ei töötataks üksteisele vastu. Tegu on siiski ühe ja sama Eestiga.

Hariduse vallas on riik kavandanud pakkuda õpetajatele toetust, et võimaldada neil ümber õppida mitme aine õpetajaks ning seeläbi tööjõupuudust leevendada. Ilmselt korrastub ka veel koolivõrk üksjagu, mille tulemusel tööjõudu vabaneb.

Siiski tasuks HTMil riigigümnaasiumide reformi mõjul erksalt silma peal hoida.

Samuti ootaks mõne aja pärast ülevaadet sellest, kuidas kahe reformi tulemusel on personali hariduses vähemaks jäänud, mis on ju riigireformi üks eesmärkidest.

Artikkel ilmub algatuse Riigireformi Radar raames. Lisainfo: www.reformiradar.ee

LAURA KIRSS
Praxise haridusekspert ja juhatuse liige

Maaleht, 17.03.2016

Esmaspäeval avaldati riigireformi radari esimene hinne sellele, kuidas meil riigireform edeneb. Hinde panemine on Eesti Tööandjate Keskliidu ja mõttekoja Praxis ühine algatus, millega on seotud hulk haritud, lugupeetud ja kaasamõtlevaid inimesi. Nende esimene hinne sellele, kuidas meie riigi edendamine sujub? Kolm miinus. Selgitusega, et selle hinde panemisel on valitsejatele avanssi antud.

Miks hinne just selline tuli ja kas see võib olla märk mingist laiemast hoovusest ühiskonnas.

Lendab sülge ja sulgi

Laias laastus saab öelda, et hinde saab kokku kahest poolest. Esmalt plussid selle eest, mis on tehtud hästi. Teisalt miinused sealt, kus on võssa keeratud või pole liikvele pääsetudki. Kui muidu on Eestis viimasel ajal olnud moes pidevalt häbi tunda, siis nüüd nendin presidendi aastapäevakõne valguses, et mul on ka mure. Mure selle pärast, et mitte lihtsalt ei jäeta uute kõrguste poole pürgimata, vaid vallutamata alale jõudmist ei peeta vist enam vajalikukski.

Sellel üsna karmil hinnangul on konkreetne põhjus. Riigireformi tegijad on praegu, ümmarguselt aasta pärast selle Riigikogu koosseisu valimist, plusse saanud peamiselt tehnilise või organisatsioonilise tasandi asjade eest.

Jah, näiteks maksu- ja tolliameti ning statistikaameti algatus “Aruandlus 3.0”, et ettevõtjatelt vähem andmeid küsida; nelja ministeeriumi koostöös korraldatav nullbürokraatia projekt, kus kogutakse ettevõtetelt ettepanekuid halduskoormuse vähendamiseks; avalike teenuste digitaliseerimine, riigiauditiga alustamine vms on kõik üksikuna võttes toredad. Aga neis ettevõtmistes puudub süsteem ja selge omavaheline side.

Siit tulebki peamine miinus. Kuidas saab Eesti riiki reformida ning paremaks muuta, kui riigireformi mõiste ja sihiseade on keskselt defineerimata?

Veelgi enam, puudub ka ühtne tegevuskava, s.t pole teada, mida ja millal ja milleks soovitakse saavutada. Nii pole ju mingit kindlust, et tehakse õigeid asju õigel ajal ja viisil.

Pildi muudab veelgi nukramaks see, et strateegiline eelarvestamine on pigem juhuslik. Olemas on tegevuskava probleemide lahendamiseks, kuid mida paljude tegevuste juures ei ole, on nende maksumus. Plaanid on toredad, aga ilma kuludele mõtlemata planeerimine pole just riigimehelik. Nüüd kumabki vastu suurim probleem. Eestit juhitakse ja valitsetakse nagu mingi suure süsteemi osakonda, kus taktikalisest otsustamisest piisab.

Tavaperspektiiv on järgmised valimised ja pikk perspektiiv ülejärgmised valimised. Loomulikult mitte sama tasandi omad. Lähivalimistel tulemuse maksimeerimise ülimuslikkus kõige muu suhtes tingibki selle, mis muidu paistab imelik.

Kas see on normaalne, et Euroopa Kontrollikoja liikme ametisse määramine seotakse kooseluseaduse rakendusaktidega ehk niivõrd oluliste seadusemuudatustega, mis nõuavad parlamendis vähemalt 52 poolthäält? Ja siis tehakse samm edasi ning teised nõuavad vastu põhiseaduse muutmist.

Jätame nüüd kõik vaheetapid ära. Mis jääb järele? Selleks et üks bürokraat välismaale ametisse määrata, tuleks muuta Eesti Vabariigi põhiseadust! Ja seda arutatakse tõsimeeli!

Kusagil radari all lendab aga vaikselt mõne inimese elu. Mis te arvate, kas siis, kui see tants pihta hakkas, keegi üldse korrakski mõtles, mis saab praegusest kontrollikoja liikmest ja tema perest, kes kavatsesid Eestisse tagasi kolida?

Kõrvaltvaatajal on sel madallennul kulgeval ärategemise rallil imelik olla. Sülge ja sulgi lendab, kogu aeg on põnev, eksistentsiaalselt olulised teemad mattuvad aga üha suurema tolmupilve alla.

Unistama peaks suurelt

Naiivsevõitu küsimus, aga siiski – millist riiki meile pakutakse?

Reformierakond peenhäälestab meid Põhjamaaks, kuigi on päris selge, et kruti palju sa tahad, kitarri on keeruline tšellona kõlama saada. IRL kiikab kahe miljoni eestlase poole, mis on täiesti võimalik, kui eestlaselt eesti keele oskus ja hele nahavärv maha võtta. Sotsid on pildis sellega, et igal eestlasel peab olema õigus iga teise eestlasega seaduslikult koos elada, kui nad seda ainult tahavad.

Keskerakond teab, et kõik, mis on väljaspool Tallinna, on valesti, kuid kahjuks unustab kogu aeg ütlemata, kuidas oleks õigesti. Vabaerakond juhiks riiki nagu üht suurt tudengikorporatsiooni. Ja EKRE plaan on ilmselgelt kinni vendade Juhansonide ärkamisaegses unistuses meie lahti lükkamise kohta.

Kusjuures võikski lahti lükata. Aga mitte riiki ja geograafiliselt, aga mõtteviisi, ja aktiivselt. Osakonnajuhataja mentaliteedist tuleks lahti saada ning vähemalt unistada visionäärist tippjuhiks olemisest. Sest kui jäädagi põlve otsas nikerdama, on avansina saadud kolm miinus parim hinne, mis meie riigi edendamisele üldse pannakse.

Tegelikkus on aga selline, et isegi reformierakondlased tunnistavad Eesti Päevalehe veergudel reformide peatumist ja peaminister Taavi Rõivas on riigihalduse reformimise küsimuses kõike muud kui sõnarohke.

Ega peaministril suurt midagi esile tuua olegi. Riigihalduse minister meil küll on, aga riigireformon selline teema, millest räägitakse juba 1990. aastatest alates. Õigupoolest paistab, et tegelikult liigume selle reformi eesmärgist – lihtsamast, tõhusamast ja odavamast riigihaldusest – kaugemale. Ka Taavi Rõivase ametiajal oleme liikunud kohati pigem keerukama ja kallima riigi poole.

Sajandivahetuse paiku tegeleti ministeeriumide ühendamisega. Väidetavalt pidi see tooma kokkuhoidu. Näiteks pandi kokku teede- ja sideministeerium ning majandusministeerium. Nüüd aga sammume uut rada. Ministeeriumides on korraga ametis koguni kaks ministrit. Võtame näiteks sotsiaalministeeriumi, mis peab mahutama nii sotsiaalkaitseministri Margus Tsahkna kui ka töö- ja tervishoiuministri Jevgeni Ossinovski. Varasema aja ministrid pidid ikkagi oma valdkonnaga üksi hakkama saama. Ei ole vaja olla eriti tark, et mõista: kahte ministrit oma abipersonaliga on kallim ülal pidada kui ühte.

Samasugune „kahepäine kotkas” valitseb majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi – ei piisa majandus- ja taristuminister Kristen Michalist, peab olema ka ettevõtlusminister Liisa Oviir. Kahe ministeeriumi ühendamisest ei ole kasu, kui lõpuks palgatakse lisaminister, kellel on ka abilised. Kas see oligi seesama riigireform, millest kampaania ajal räägiti?

Rahandusministeerium peaks meie raha väga hoolikalt lugema, kuid sellegi ruumidesse on tulnud mahutada nii rahandusminister Sven Sester kui ka riigihalduse minister Arto Aas.

Kuhu edasi? Teeme kultuuriministeeriumi juurde veel kinoministri ametikoha nagu Eesti NSV aastatel? Veel nukram on lugu siis, kui ministeeriumid ajavad vastandlikku asja – näiteks tahab haridusministeerium, et välismaalased pääseksid lihtsamalt Eestisse teadmisi ja oskusi jagama, siseministeerium aga näeb neis esmajoones kontrollimist vajavat riski.

Kui õige alustaks haldusterritoriaalset reformi sellest, et liidaks näiteks Jõgeva ja Tartu maavalitsuse ning Põlva- ja Võrumaa maavalitsuse? Siis ehk saame natuke odavama riigihalduse.