20. detsembril avaldas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium otsuse, mille kohaselt 26 omavalitsuse üksuse vaidlustatud sätetest on põhiseaduse vastane ja tunnistas kehtetuks vaid haldusreformi seaduse § 24 lõike 1, millega valitsuse algatatud ühinemiskulude ülempiir on 100 000 eurot. Sellega sai haldusreformiga jätkamine rohelise tule

Omaalgatuslike ühinemiste etapp sai läbi 2016. a lõpuks. Valitsuse algatatud ühendamiste seadusekohane tähtaeg on 2017. a mai keskel.

Eelmine valitsus ei jõudnud siiski mitmetele lahtistele küsimustele vastuseid anda ja uus koalitsioon peab paralleelselt tegelema nii valitsuse algatatud liitumiste korraldamisega kui ka haldusreformi lahtistele küsimustele vastuste andmisega.

Haldusreform ei ole seega veel nö tehtud. Piiride ümbertegemine ei ole peamine. Jätkuvalt vajab selgust:

1) millised avalikud ülesanded jäävad keskvalitsuse, millised kohaliku omavalitsuse kanda ja milliste institutsioonide kaudu ülesandeid täidetakse?
o maavalitsused on lubatud kaotada ja nende ülesanded riigiasutuste vahel laiali jagada – kuidas see täpsemalt korraldatakse? Kuidas julgustatakse omavalitsuste koostööd, näiteks ühistranspordi korraldamisel, jne?  

2) kuidas riik tagab avalike teenuste kättesaadavuse  ja kuidas neid rahastatakse? Milline roll saab olema teenuste pakkumisel riigimajadel?

Haldusreform ja regionaalhalduse uuendamine on praegu kõige kriitilisem riigireformi osa, sest selle reformi mõju kogu riigi juhtimisele on küllalt suur ja aega muutuste elluviimiseks on vähe.

Riigireformi mõiste on lai. Et midagi ära jõuaks teha, on vaja valida selged fookused. Riigireformi Radar pakub välja konkreetsed eesmärgid:

Esimeseks eesmärgiks oleks haldusreformi lõpuleviimine koos regionaalhalduse küsimuste lahendamisega.

Teiseks prioriteediks võiks olla efektiivsema ja paindlikuma riigi kujundamine. Vastust tuleb otsida küsimusele, milliseid ülesandeid riik peab ja suudab täita? Millise kvaliteediga ja ressurssidega?

Eelmine valitsus saavutas valitsussektori töötajate arvu vähendamisel teatavat edu, kuid suuresti tänu asutuste endi töökorralduse tõhustamisele. Edasistel aastatel oleks tarvis süsteemiüleseid muutusi – kui järgneva 10 aasta jooksul väheneb töötajaskond 50 000 inimese võrra, siis peab riigipalgaliste arvu vähendamisega jätkama. See tähendab, et avalik sektor peab kahanema 1000 inimese võrra aastas.

See aga eeldab suuri muutusi – kuni selleni välja, et riik mingitest ülesannetest teadlikult loobub. Alt-üles stiilis või väiksema kaliibriga muutused – nt muuseumivõrgu korrastamine või tugifunktsioonide ühendamine ministeeriumide ühishoones – mida võib riiki kui tervikut vaadates peenhäälestamiseks nimetada, pole enam piisavad.

Kolmandaks eesmärgiks oleks hästi toimiv osalus- ja esindusdemokraatia. Selle sisuks on poliitikategemise osaliste parem koostöö ja avatud valitsemine.

Siin peab viskama kivi uue koalitsiooni kapsaaeda. Nn kobareelnõu kaasus, kus õigusloome hea tava ja mõju hindamise reegleid rikuti, oli samm kõrvale nii koalitsiooni enda alusleppe põhimõtetest kui ka avatud poliitikategemise põhimõtetest. Kui soovitakse siiralt riigi juhtimisse uut kvaliteeti tuua, siis tuleks koalitsioonileppe sihid ja riigi ümberkorraldamine kokku viia riigireformi alusdokumendis või riigireformi seaduses, mis võetakse vastu parlamendi tasandil.

Tegelik riigireformi elluviimine on muidugi valitsuse ülesanne. Siit oluline soovitus. Riigireformi saab juhtida ainult peaminister, sest suured muutused –   nt avalike teenuste ümberkorraldamine – puudutavad kõiki valitsemisalasid ja riigihalduse ministri käed jäävad lühikeseks.

Peaminister saab olla edukas siis, kui riigihalduse minister oma meeskonnaga head tööd teeb ja reformile kvaliteetse sisu annab. Loomulikult peavad ka teised ministrid otsustamises ja elluviimises kaasa lööma, sest tegelikud võidud peituvad harupoliitikate reformides. Tööjaotus ja vastutus tuleb ühiselt kokku leppida.

Lühidalt, riigireform ei ole väikeste tehnokraatlike arendusprojektide summa. Tegelik reform sisaldab kaalukaid otsuseid ja vajab seega tugevat poliitilist juhtimist. Sestap on peaministri isiklik sekkumine ülioluline.

Sotsiaalministeeriumis veeretatakse juba mõnda aega mõtet tervisevaldkonna allasutuste konsolideerimiseks. Kuid lisaks asutuste liitmise ja ülesannete ümberjagamisele tuleks tõstatada ka küsimus, kas riik ikka peab tervisevaldkonnas täitma kõiki neid ülesandeid, mida ta täna täidab.

Et tervishoiusektor vajab reformi, selle vastu ei vaidle täna keegi. Sektori juhtimise valdkonnas tegutseb kuus riigiasutust kogueelarvega 138,4 miljonit eurot. Iga-aastases riigieelarves on tervishoiuvaldkonnaga seotud kulud olnud suurusjärgus 1,7 miljardit eurot, mis tähendab, et juhtimisele kulub 8 protsenti vahenditest. Personalist toimetab korraldajatena ca 5% valdkonna töötajatest – täistööajale taandades 992 inimest. Viimane suuremahulisem ümberkorraldus tervisevaldkonna juhtimises oli 2009-2010 aastal, kui Tervishoiuamet, Tervisekaitseinspektsioon ja Kemikaalide teabekeskus liideti üheks Terviseametiks.

Tervisevaldkonna juhtimine on üsna optimaalne eilsete vajaduste rahuldamiseks

Muudatusi ei tohi muidugi teha ülejala. Sotsiaalministeeriumi tellimusel valmiski suve hakul tervisevaldkonna funktsionaalne analüüs, millega sooviti saada ideid valdkonna tegevuse efektiivsuse suurenadmiseks ja konkreetseid ettepanekuid tervisevaldkonna juhtimise funktsionaalseks ülesehituseks.

Tulemusega ministeerum rahul ei olnud. Tõepoolest on analüüsi lõppraportit lugedes näha, et eksperdid on olnud suhteliselt kimbatuses struktuursete reformide muudatuste soovituste andmisel. Jõutakse järeldusele, et tervisevaldkonna juhtimine on juba optimaalne ja dubleerimine pea olematu, pigem on katmata valdkondi ja teatud ülesannete jaoks oleks vaja hoopis ressursse juurde anda.

Mõned soovitused siiski antakse. Olulisimaks neist soovitus viia ministeeriumist välja võimalikult palju tervisepoliitika rakendamise tegevusi ning koondada kokku valdkonna info- ja analüüsivõimekus.

Kuid praeguse ülesande põhjal koostatud analüüs võtab eelduseks olemasoleva olukorra ega käsitle seda, kas ja miks neid ülesandeid, mida riik täna tervisevaldkonna juhtimisel täidab, üldse peab täitma.

Võtame üheks näiteks minu valdkonna, erihooldekodud. Analüüs pakub välja hoolekandeasutuste järelevalve üleviimist Sotsiaalkindlustusametist Terviseametisse. Samas jääb ära arutelust järelevalve sisust – mida ja miks peab üldse riik järele valvama? Kui Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel on erihoolekandeteenused (erihooldekodud) üha enam liikumas isikukeskseks võimalikult tavalistes kodustes tingimustes pakutavateks sotsiaalseid oskuseid arendavateks teenusteks, siis miks ja millise osa üle peaks teostama järelevalvet meditsiiniharidusega inimene?

Veel vähem on kokkuvõttest lugeda, milline peaks olema tervisevaldkonna juhtimise ümberkujundamine tulevikuväljakutseteks (teaduse ja tehnoloogia arengust tekkiv potentsiaal) valmisolekul. Tartu Ülikooli geeniteadlane Lili Milani ütles 1.aprillil toimunud Creativity for Change Forumil, et teaduse arengud annavad ühe enam patsiendile võtmerolli ja inimese genoomi kaardistuse abil saab muuta ravimise üha lihtsamaks, efektiivsemaks ning kordades odavamaks (eelduseks vastutustundlik isikuandmete kasutatavus/kättesaadavus). Ka nende mõjudega peaks tehnoloogiliselt innovatiivses Eestis arvestama.

Osa teenuseid erasektorile, riik loogu eeldused

Kahtlemata kostub tervisevaldkond teemana, kus ainult range järelevalve ja arstidiplomiga inimesed võivad otsuseid teha. Paratamatult on tänapäevased kommunikatsioonitehnoloogilised lahendused aga loonud võimalusi igaühel hankida käepäraste vahenditega tervisealast informatsiooni, jälgida oma tervist ja kujundada tervisekäitumist. Ning võib julgelt prognoosida, et see on alles algus. Inimesed on muutunud terviseteadlikumaks, rohkem ollakse valmis tegelema profülaktikaga ja tervena elatud eluea kasv kinnitab seda trendi. Elanikkonna suurem terviseteadlikkus aitab loodetavasti hoida kokku raha, mis haigekassa vahenditest peaks muidu minema pereõele vererõhu mõõtmise eest. Nüüd saab suunata selle vähihaiguste raviks.

Seega on aeg ka selle valdkonna poliitikakujundajatel ja -rakendajatel mõelda, mis on need tervise valdkonna avalikud teenused ja tegevused, mida ei pea ilmtingimata riiklikult osutama, kus on näha erasektori initsiatiivi ning huvi. Riigi roll oleks siinkohal luua eeldused ja juhtida tegevusi, mis aitaks võimalustel realiseeruda.

– valitsus tegeleb oluliste, st “mõjukate” reformialgatustega;

– valitsusel on “plaan” (sihid, tegevuskava, ressursid) reformi elluviimiseks;

– reformi osalised ja sihtrühmad mõistavad muutuste vajalikkust ja tulevad plaanidega kaasa;

– käivitatud algatuste tulemusi hinnatakse.

Plussid:

• Reformiideede puudust meil ei ole. Riigihalduse minister ja tema väike haldus- ja riigireformi tiim on töötanud võimete piiril ja hulga ettepanekuid ette valmistanud. Kuid paljud otsused on kinni teistes ametkondades (nt avalike teenuste pakkumine ja arendamine) või eeldavad laiemat koalitsioonisisest konsensust.

Miinused:

• Uut ja paremat seisundit ei ole võimalik saavutada väikeseid ja isoleeritud parendusi tehes, tarvis on tervikvaadet ja sellest tõukuvaid poliitilisi suuniseid. Näiteks: kuidas regionaalpoliitika meetmetega tasakaalustada avalike teenuste ümberkorraldamise võimalikku negatiivset mõju? Ametnike ja riigihalduse ministri tegevusel on nn klaaslagi ees. Edasi on tarvis poliitilisi otsuseid, sh teiste ministrite ja ministeeriumide sekkumist, et klaaslaest läbi murda ja riigireformis elluviimise etappi liikuda.
• Eelnevast tulenevalt – muutuste juhtimine ei ole ainult riigihalduse ministri ülesanne. Riigireformi suuremate sõlmpunktide lahendamist, mille hea näide on haldusreform, peaks eest vedama peamister. Kui soovime reformide elluviimisel edu saavutada, siis saab kaalukeeleks ministrite koostöö ja seda peaks peaminister aktiivselt korraldama. 
• Eesseisev sügis on suurte muutuste ettevalmistamiseks ja põhimõtteliste otsuste langetamiseks kriitiline aeg. Riigireformi teemad peaksid olema süsteemselt valitsuskabineti päevakorras, et hoida kiiret tempot ja kõikidele ministritele/ministeeriumidele pidevalt riigireformi eesmärke meelde tuletada. Valitsusel on küll olemas riigireformi tegevuskava, kuid sellele saab sisu anda tehes otsuseid ühistest eesmärkidest lähtuvalt, mitte igas valitsemisalas eraldi põhimõtete alusel. Printsiibid peavad olema ette kokku lepitud, vältimaks takerdumist tehnilistesse küsimustesse konkreetsete otsuste tegemisel. 

– valitsemiskultuur toetab kriitilist analüüsi ja uute ideede väljapakkumist;

– avalikud teenistujad – nii juhid kui ma madala taseme töötajad – on professionaalsed ja tulemuslikud;

– juhtimissüsteemid tagavad parema asutustevahelise koostöö;

– avalikku teenistust iseloomustab mobiilsus nii ametiasutuste kui ka avaliku ja erasektori vahel.

Plussid:

• Selles hindamisvoorus märkimisväärseid positiivseid arenguid ei olnud.

Miinused:

• Kui otsida kogu seekordse riigireformi edenemise hinnangutes vajakajäämiste ühisosa, siis punase niidina läbib probleeme ja väljakutseid inimeste ning muutuste juhtimise temaatika. Selle võib kokku võtta märksõnaga juhtimise kvaliteet. Teema on lühidalt oluline põhjusel, et kui tahame suurte probleemide lahendamisel edu saavutada, siis tuleb muutusi aktiivselt, süsteemselt ja teadlikult juhtida. Nii poliitilise kui ka administratiivse tasandi juhtimise väljakutsele on viimasel ajal viidanud nt Indrek Neivelt, Erkki Raasuke, Poliitika.guru blogijad . Riigireformi radari kolleegiumi liige Taavi Veskimägi kirjutas sel teemal eraldi arvamusloo.
• Radari kolleegiumi arvates peaks juhtimise taseme tõstmisele riigireformis enam rõhku panema. Valitsuse riigireformi tegevuskava näeb ette riigi personalipoliitika valge raamatu rakendamise.  See dokument analüüsib mh juhtimise olukorda ja teeb inimeste arendamise ning juhtimise edendamise alaseid ettepanekuid. Probleem on selles, et valge raamatu rakendamine on jäänud valitsuse tähelepanu keskmest välja.   

– valitsussektori töötajate suhtarv võrreldes hõivatud isikute koondarvuga jääb tööealise elanikkonna vähenemisel samale tasemele;

– valitsusel on olemas EL-i toetuste sõltuvusest väljumise strateegia ja plaan;

– e-lahendused muudavad valitsemise lihtsamaks ja odavamaks;

Plussid:

• Edasiminekuks oli juunis valminud riigi ülesannete analüüs, mis sisaldas üsna palju riigi asutuste ja ülesannete optimeerimise ettepanekuid. Tekkis varasemast parem alus riigi funktsioonide reformimiseks ja avaliku sektori palgal olevate inimeste arvu vähendamiseks.
• Tehtud ettepanekutest otsustas valitsuskabinet 25. augustil jätkata muuseumivõrgu korrastamisega, konsolideerides muuseume ja muutes neid sihtasutusteks ning andes osad muuseumid üle kohalikele omavalitsustele. Samuti otsustati Rahandus-, Sotsiaal-, Justiits-, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ühisesse hoonesse kolimisel ühendada osa ministeeriumide infotehnoloogia, õigusteenindus, personali- ja haldusvaldkonna tegevustest. Lisaks algatati mitmeid täiendavaid riigi ülesannete analüüse.

Miinused:

• Kuigi hindamisperioodil tehti rohkelt analüütilist tööd ja valmis rida ettepanekuid, ei ole valitsus jõudnud läbimurdeliste otsusteni. Ametnikud ja riigihalduse minister pakkusid seekordsel hindamisperioodil valitsuskabinetile välja palju riigi ülesannete ja asutuste ümberkorraldamise ettepanekuid. Kümnest nn fookusvaldkonnast arutati augusti lõpus vaid kuue valdkonna ettepanekuid ja otsusteni jõuti veel vähesemates küsimustes. Edasiminek on võimalik siis kui valimistel mandaadi saanud poliitilised juhid otsuseid langetavad.
• Nt eurorahade jagamisega tegelevate rakendusüksuste ühendamine ja ettevõtluse toetamise asutuste ümberkorraldamine takerdusid vaidlustesse. Ühed soovivad nn superrakendusüksuse loomist ja teised tahaksid ülesandeid enam hajutada eri asutuste vahel. Mõlemal variandil on plusse ja miinuseid. Ametnikud on need läbi käinud ja omavahelistes aruteludes nö kinni jooksnud. Lahenduse võti on poliitikute taskus, sest otsus taandub erihuvide tasakaalustamisele ja vastutuse võtmisele valikute tegemisel.
• Miinusmärgiga seik hindamisperioodil oli Eesti Rahva Muuseum (ERM) nn köögi saaga. Jätame siinkohal köögi sisustuse hanke korraldamise küsitavused kõrvale. Peamine küsimus on põhimõtteline – milliseid teenuseid avalik sektor peaks pakkuma? ERMi kaasuse varal: kas toitlustajad peavad ikka olema avaliku sektori töötajad? Millise signaali see kodanikele annab kui mõnes avaliku sektori asutuses kärbitakse juba põhiteenuse pakkujaid ja teises võetakse tugiteenuste osutamiseks töötajaid juurde?   
• Radari kolleegium märkis konkreetse vajakajäämisena ära asjaolu, et valitsus ei ole jätkuvalt selgitanud, et mil määral on oodata eurorahade vähenemist mõne aasta pärast (2020. aasta kandis) ja mida see riigieelarve strateegia ning üldise avalike teenuste (väheneva) pakkumise kontekstis tähendab? 

– valitsus on suuteline väljakutseid ette nägema, probleeme ja sihte prioritiseerima;

– valitsemine on ühtne, seda iseloomustab usaldus ja tugev koostöö nii poliitilisel kui ka administratiivsel tasandil;

– eesmärkide saavutamist toetab toimiv planeerimissüsteem ja valitsus on suuteline ressursse vajadusel paindlikult (ümber) jagama;

– poliitikad tuginevad tõenditele; fookuses on mõju saavutamine, mitte vaid väljundite (nt seaduseelnõude arv) põhine aruandlus;

– valitsemine on demokraatlik ja kaasav: kodanikel, ühendustel ja parlamendil on poliitikakujundamises tegelik, mitte vormiline roll;

– ettevõtete ja kodanike halduskoormus väheneb.

Plussid:

• Rahandusministeeriumi eestvedamisel on sündinud ettepanekud riigi strateegilise planeerimise ja eelarvestamise süsteemi reformimiseks. Näiteks eraldiseisva riigi eelarvestrateegia ja riigieelarve asemel koostada nelja-aastane riigieelarve, suurendada ministrite ja ministeeriumite koostöövõimalusi eelarve kasutamisel ning anda valitsusele õigus otsustada riigieelarve jaotus valitsemisalade vahel.  Siduda strateegiline planeerimine ja eelarve ühiste planeerimistasandite: valdkond – programm – tegevus, abil jne. 
• Suvel loodi parlamendi juurde Arenguseire Keskus (pole veel sisulist tegevust alustanud). Juunis arutas parlament riigieelarve koostamise probleemistikku, et leida ideid eelarvestamise läbipaistvamaks ja ettevaatavamaks tegemiseks – toimus aruande “Fiskaalpoliitika paradigma võimalikest muutustest Eesti parlamentaarses süsteemis” arutelu. Aruteludest kaugemale veel ei jõutud.
• Valitsuse riigireformi tegevuskavas on eesmärk, et ettevõtjate ja elanike suhtlus riigiga peab olema lihtsam. Selle sihi saavutamisele aitab kaasa nn nullbürokraatia algatus, mis koosneb omakorda mitmetest alaprojektidest või –tegevustest. Nullbürokraatia tähendab aruandluskohustuste (maksud, statistika, keskkonnaaruandlus, tööturuga seotud aruandlus) vähendamist või aruandluse lihtsustamist (eeltäidetud aruanded), maksu- deklaratsioonide koormuse ja  erinevate infokohustuste vähendamist ning riigi poolt nõutavate dokumentide arvu vähendamist. Taoliste tegevustega liiguti hindamisperioodil kavakohaselt edasi.
• Üheks poliitilise tasandi otsuse näiteks nullbürokraatia algatuses oli 13. juuli 2016 majandus- ja taristuministri, ettevõtlusministri, rahandusministri ning riigihaldusministri otsus käivitada  ettevõtluse tegevuslubadega seotud nõuete vähendamise projekt. Lepiti kokku, et iga ministeerium võtab analüüsida vähemalt ühe tegevusloakohustusega valdkonna erinõuded, et majandustegevusele seatud erinõuded oleks ka tegelikult eesmärgipärased ja vajalikud.

Miinused:

• Eelmise hindamise üks murekohti oli, et riigi strateegilise planeerimise võimekus jätab soovida ja eesmärkide ning eelarve seosed peaks olema paremini paigas. Kui riigi ettevaatamise suutlikkus jääb lahjaks, siis me jäämegi tulekahjude kustutajaks, selmet probleeme ennetada.
• Üks strateegilise juhtimise (aga ka elluviimise planeerimise ja tagasisidestamise) olulisust illustreeriv juhtum suveperioodist oli Eesti Haigekassa planeeritust suurem eelarve puudujääk. Ühest küljest on see haigekassa (eelarve) juhtimise küsimus, milles valitsusel on pigem kaudne vastutus. Teisalt on tegu nö struktuurse probleemiga, kus on ammu teada, et tervisevaldkonna rahastamise võimaluste ja vajaduste vahel on käärid aasta-aastalt süvenevad. Kui otsuseid ei tehta, suureneb puudujääk aina ja see olukord ei lähe iseenesest üle.
• Laiapõhjalist poliitilist pühendumust riigi strateegilise juhtimise võimekuse kasvatamiseks (veel) ei ole. Süsteemi uutmise ideed on küllalt kaalukad ja sestap on loogiline, et ettepanekud, vähemalt sellisel kujul, ei lähe libedalt läbi. Rahandusministeerium töötab hetkel uue riigieelarve baasseaduse väljatöötamiskavatsuse (VTK) eelnõu kallal ja selle dokumendi kaudu püütakse avada laiemat arutelu. Kuigi töö käib, tuleb süsteemi muutvaid otsuseid tõenäoliselt veel kaua oodata.
• Valitsuse riigireformi tegevuskava näeb ette, et Justiitsministeeriumi juhtimisel koostatakse uue Vabariigi Valitsuse seaduse kontseptsioon, mis loob senisest paremad alused valitsuse töö korraldamiseks ning paindlikumaks riigi juhtimiseks. Selles küsimuses on ekspertide ringis arutelu juba aastaid kestnud. Koalitsioon (mitte ainult paar ministrit) peaks selle teema lähemal ajal ette võtma ja oma seisukohad kujundama. Justiitsministeeriumi vedamisel on koostatud ettepanekud, mille arutamist ei tohiks edasi lükata (ülesanne on algse tähtajaga võrreldes juba edasi nihutatud), sest valitsuskorralduse muutused loovad eeldusi otsusetegemise kvaliteedi parandamiseks. 

– avalike teenuste kvaliteet on ühtlane ja teenused on kättesaadavad kõigile neid vajavatele inimestele.
– erinevad avalikud teenused toetavad üksteist ning aitavad inimestel võimalikult hästi täita oma kohustusi, realiseerida õigusi või osaleda ühiskonna elus.
– riigi ja KOV tasandi rollide jaotus teenuste tagamisel on selge ning seda toetab toimiv rahastamismudel
– kodanikke, ühendusi ja (sotsiaalseid) ettevõtteid kaasatakse avalike teenuste osutamisse

Plussid:

• Retoorikas on haldusreformi seaduse siht avalike teenuste kvaliteet ja ühetaoline kättesaadavus ning KOV-de suurem võimekus teenuste pakkumisel. Kuigi suurem osa haldusreformile tegelikku sisu andvad muudatused on alles ettevalmistamisel, võib haldusreformi seaduse vastuvõtmist 07.06.2016 lugeda ikkagi märkimisväärseks saavutuseks.
• Valitsus tegi mõned teenuste korraldamist puudutavad otsused 25.08.2016 valitsuskabineti istungil. Näiteks otsustati, et KOV-d saavad senisest suurema rolli piirkondliku arengu suunamisel ja konkurentsivõime edendamisel. Avalik-õigusliku koostöö võimaldamiseks luuakse valdadele ja linnadele ühisametite moodustamise võimalus, näiteks järelevalve teostamisel või sotsiaalvaldkonnas.
• Eelnev on vajalik, kuid kaugeltki mitte piisav. Eelseisev sügis on kriitiline aeg haldusreformi õnnestumiseks vajalike otsuste tegemisel. Kordame Riigireformi Radari kolleegiumi varasemat sõnumit: avalike teenuste kvaliteedi ja kättesaadavusega on vaja tegelda põhimõtteliste poliitiliste otsuste tasandil. Vastamist vajab, milliseid teenuseid riik soovib ja suudab tulevikus pakkuda?

Miinused:
• Avalike teenuste arendamises oli vähe tegelikke muutusi. Üks näide oli Maanteeameti teenindusbüroode ja liiklusregistri teenuste reform. Maanteeameti teenuste reorganiseerimise kava on iseenesest vajalik, kuid puudujääke esines ümberkorralduste ettevalmistamises ja juhtimises, täpsemalt muutuste vajaduse ja lahenduste selgitamises sihtrühmadele.
• Selliseid „üks samm edasi, kaks sammu tagasi“–tüüpi tegutsemise näiteid oli hindamisperioodil veelgi. Näiteks startis suvel tööhõive reform. Kuid tõrvatilgaks meepotis oli otsus, et Töötukassa annab alates augustist osalise või puuduva töövõimega inimestele plastikkaardi. Samu andmeid saaks tõendada ID-kaardiga, mida niikuinii ette on vaja näidata. Uus plastikkaart oli hädalahendus, sest Sotsiaalministeerium ei suutnud õigeks ajaks vajalikke seadusandluse muudatusi ette valmistada.
• See lihtne näide viitab suuremale probleemile – ettevaatamise võime on madal ja sestap esineb liiga palju lihtsakoelist rapsimist. Maanteeameti reformikava illustreerib vajadust selgitada avalikkusele põhjalikumalt muutuste põhjuseid, reformide eesmärke ja lahendusi. See on ka poliitikute ülesanne, kogu selgitustööd ei saa ametnikele jätta.
• Valitsuse riigireformi tegevuskava üks kolmest peamisest eesmärgist on, et paremad avalikud teenused peavad olema kättesaadavad kogu Eestis. Kokkuhoidu, kvaliteedi tõusu ja kättesaadavuse parandamist korraga saavutada ilmselt ei saa. Seega on oluline eesmärgi ja rõhuasetuste seadmine, andmetele toetumine ja kokkulepete tegemine. Oluline on tähele panna, et avalike teenuste ümberkorraldamine on lõpuks poliitiline, mitte pelk „tehniline“ küsimus.