Detsember 2019: valitsemist iseloomustab sügav lõhe sõnade ja tegude vahel

Riigireformi Radar andis oma esimese hinnangu aprillis ametisse astunud valitsuse tööle. Radari kolleegium on tõsiselt mures riigijuhtimise kvaliteedi languse pärast, mis seisneb õigusriigi ja demokraatia väärtuste ning hea õigusloome tavade eiramises. 

Kolleegiumi peamiseks mureks praegusel hindamisperioodil on demokraatia ja poliitilise juhtimise kvaliteet, sest nii riigireform kui ka paljud teised olulised otsused takerduvad, kui juhtimisprobleemid poliitilisel tasandil jätkuvad.

Riigi usaldusväärsus sõltub eelkõige õigusriigi põhimõtete vääramatust järgimisest, mida riivab tõsiselt apoliitiliste ametikohtade muutmine „poliitilise lehmakauplemise“ osaks. Eesti tugev, professionaalne ja poliitiliselt sõltumatu avalik teenistus on niivõrd oluline väärtus, et selle eest tuleb seista mitte ainult sõnade, vaid ka tegudega.

Riigireformi Radar leiab lisaks, et demokraatiat ja riigi usaldusväärsust kahjustab mitmete valitsuse liikmete üleolev keelekasutus, mis on kõlanud nii ametnike, parlamendiliikmete kui ka naaberriikide kolleegide aadressil. Riigijuhtide solvav keelekasutus lõhub usaldust ning on vastuolus koalitsiooni sõnastatud eesmärgiga ehitada sidusat ühiskonda. Nii näeme, et praegust valitsust iseloomustab sügav ja küüniline lõhe tegude ja sõnade vahel.

Riigireformi radari kolleegium toob välja, et valitsus ei järgi hea valitsemise põhimõtteid. Koalitsioon on lubanud oma alusleppes sõnaselgelt kaasata senisest tunduvalt enam Eesti inimesi, konstruktiivsete ja võrdsete partneritena nähakse seejuures eksperte, ettevõtlus- ja kodanikeühendusi ning Eestis esindatud poliitilisi jõude. Radari hinnang tõdeb, et valitsuse esimene poolaasta näitab vastupidist. Olulisi muutusi, näiteks pensioni teise samba reform, viiakse ellu kiirustades, ilma korralike mõjuanalüüsideta, huvipooli kuulamata.

Loe ka põhjalikku taustamemo.

Märts 2019: Millist nõu anda riigireformi osas uuele valitsusele?

Koalitsiooniläbirääkimised käivad ja peagi selgub, kes valitsuse moodustab ja millise suuna võtab uuel valitsemisperioodil Eesti riigi reformimine. Riigireformi Radari kolleegium jälgib tähelepanelikult koalitsioonikõnelusi ja riigireformi valimislubaduste käekäiku. Radar pani valimistulemuste selgumise järel kokku memo, mis koondab eelmise valitsemisperioodi edusammud riigireformi vallas ja toob välja prioriteetsed ülesanded, millega Eesti lähiaastatel silmitsi seisab. Kõige olulisem eesmärk peaks olema omavalitsuste võimekuse arendamine, et avalike teenuste pakkumine oleks tulevikus kodanikukeskne. E-teenuste arendamise kõrval ei tohi ära unustada ka „päris“ teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti sotsiaalkaitse, hariduse, transpordi, tervishoiu, sisejulgeoleku jt valdkondades. Samuti tuleb kiiremas korras kokku leppida ülesannete jaotus kesk- ja kohaliku omavalitsuse vahel ning suurendada KOV-ide finantsautonoomiat. Inimeste tegelikest vajadustest lähtuvate, elukaarele vastavate ja hästi toimivate avalike teenuste pakkumine peab olema üks riigireformi peamisi sihte. Nii kohaliku tasandi kui ka keskvõimu aparaat peab olema ergas ja käima ühiskonna muutustega kaasas. Valitsemine peab olema kaasav ja otsustamine avatud ning tõenditele rajatud.

Loe memo, mis võtab kokku riigireformi senised edusammud ja juba tehtu ning toob lühidalt välja võtmetegevused, mis Riigireformi Radari kolleegiumi hinnangul on olulised kesk- ja kohaliku omavalitsuse reformi lõpule viimiseks käesoleval valitsemisperioodil.

Pikem taustapaber annab süstematiseeritud ülevaate riigireformi maastikul toimuvast ning pakub tuge eesseisva valitsemisperioodi riigikorralduse tegevuskava ja sihtide seadmisel.

Samuti oleme koondanud kokku kõigi parlamenti pääsenud erakondade riigireformi valimislubadused.

 

Veebruar 2019: riigireform valimislubadustes – millise kursi võtab riigikorraldus?

Riigireformi Radari kolleegium analüüsis erakondade valimisplatvorme, püüdes saada selgust, kuhu suundub erakondade lubaduste valguses Eesti riigikorraldus järgmise 4 aasta jooksul.

Erakondasid võib tunnustada selle eest, et riigi reformimist on 2019. aasta Riigikogu valimiste programmides senisest põhjalikumalt käsitletud. Ometi toimuvad üldvalimised kord nelja aasta järel ja parteide lubadustesse tuleb suhtuda täie nõudlikkusega. Poliitikate legitiimsuse, selguse ja rakendatavuse test näitab, et arenguruumi on veel paljudes küsimustes.

Kokkuvõtlikult võib riigireformi käsitlemist valimisplatvormides iseloomustada nii:

Erakondade lubaduste ühisosa on suur, erinevused on pigem eesmärgini jõudmise viisis. Korduma kippuvateks teemadeks on bürokraatia vähendamine, keskvalitsuse ja KOV ülesannete ja finantseerimise mudeli kokkuleppimine, teenuste kättesaadavus, e-riigi arendamine, parlamendi ja kogukondade rolli tugevdamine.

Ühest küljest jätab üksmeel riigireformi suundades ruumi konkreetsemateks kokkulepeteks pärast valimisi. Teisest küljest viitab programmide ühetaolisus ja põhimõtteliste valikute või konfliktide puudumine erakondade vahel valimislubaduste pealiskaudsusele.

Paljud lubadused jäävad retoorilisele tasandile ega anna vastust, kuidas eesmärgid saavutatakse. Niisiis on küsitav nii valimisprogrammide selgus, rakendatavus (kas lubadused on teostatavad?) kui ka nende legitiimsus (mida ikkagi lubati teha?).

Teoorias võib valimisprogrammid jagada valimis- ja valitsemisplatvormideks. Esimene viitab suuremale loosunglikkusele ja lihtsustatud poliitilisele kommunikatsioonile. Eesmärk on saada valituks. Teine tähistab terviklikumat arusaama riigireformist, eesmärk on saada võimule ja viia lubatu ka ellu. Tegelikkuses leidub igas valimisplatvormis komponente nii ühest kui ka teisest lähenemisest.

Üldistades võib väita, et enamik programme on riigireformi küsimustes pigem valimis-, mitte valitsemisplatvormid. Niisiis peaksid poliitikud enne üldvalimisi kasutama igat võimalust selgitada valijatele lubaduste tagamaid.

Riigireformi Radar sõnastas oma nägemuse kesksetest riigireformi teemadest ja vastuseid vajavatest küsimustest. Tutvu ka pikema teemapaberiga.

Märts 2018: Riigireform on taandunud rutiinseks avaliku halduse putitamiseks

Riigireformi Radari kolleegium hindas võimuliidu tegevust riigireformi elluviimisel kaheksandat korda. Radari kolleegium viimases kvartalis valitsusele hinnet ei andnud, leides et edasiviivate otsuste ja tegevuste puudumise tõttu on töö reformiga sisuliselt tegemata. Riigireformi radar andis 2017. aastal valitsusele hindeid kahanevas järjekorras 3, 2 ja 1. Viimati sai valitsus „ühe“, aga sel korral edasiminekut võrreldes eelmises kvartalis antud kesise hindega ei ole. Kolleegium tõdes hindamisel, et valitsuse tööaeg jookseb, aga reform seisab pärast kohalikke valimisi paigal. Kolleegium on seisukohal, et hinnet anda ei saa, sest olulistes riigireformi eesmärkides – Eesti riik peab olema jõukohane, usaldusväärne ja võimekas – otsustavat edasiminekut ei olnud. Peamisteks murekohtadeks on strateegilise juhtimise, koostöö ja visiooni puudumine ning poliitikakujundamise kvaliteedi vähikäik

Loe kolleegiumi arvamust ja soovitusi

Kokkuvõte riigireformist 2017. a IV kvartalis

Riigireformi Radari kolleegium hindas võimuliidu tegevust riigireformi elluviimisel kaheksandat korda. Riigireformi edenemisel vaadati ennekõike 2017. a IV kvartali tegevusi, kuid esimeseks ja peamiseks teemaks kujunesid puudused riigireformi strateegilises juhtimises, mis on juba pika ajalooga küsitavus. Teiseks arutelu teljeks oli õigusloome kvaliteet.

Radari kolleegium arvas üksmeelselt, et koalitsioon ei teinud 2017. a IV kvartalis otsuseid, mis reformi kaalu välja annaks. Valitsus tegeles eelmise aasta lõpus riigiaparaadi efektiivsuse ja regionaalhalduse küsimustega, mis on jooksvad, mitte läbimurdelised muudatused. Strateegiliste riigireformi otsuste puudumise tõttu kolleegium seekord valitsusele hinnet ei andnud.

Kolleegium on seisukohal, et hinnet anda ei saa, sest olulistes riigireformi eesmärkides – Eesti riik peab olema jõukohane, usaldusväärne ja võimekas – otsustavat edasiminekut ei olnud. Kasutades koolist tuttavat analoogiat – kui õpilane kodutööd ei esita, siis puudub hindamise ese ja õige oleks anda õpilasele võimalus võlgnevused likvideerida. Riigireformi kontekstis ei pruugi „järeleksami“ tegemine peatseid valimisi arvestades olla enam võimalik ja reformi taandumine rutiinseks avaliku halduse putitamiseks on tõsine probleem.

Olukorda aitab mõtestada riigireformi algatuste kaheks jagamine:

  1. Reformid ehk laia haardega ja pikaajalise mõjuga teemad, mis tekitavad arenguhüppeid või loovad selleks eeldusi. Need on Radari huviorbiidis.
  2. Rutiinsed ülesanded (vt lisa 1), mis on riigi toimimiseks vajalikud ja aitavad taset hoida, kuid ei too kaasa olulist kvaliteedihüpet.

Reformide kategoorias on kolleegiumi arvamus järgmine:   

  1. Riigi reformimisel on tarvis keskenduda tulemustele

    Radari hindajad on järjekindlalt toonitanud ambitsioonika(ma)te eesmärkide seadmise vajadust. Riigi reformimisel ei tohiks takerduda rutiinsesse riigimasina hooldusse. Iga riigireformi tegevuse planeerimisel tuleb küsida, mis on selle ülesande mõju? Mis muutub kodaniku jaoks paremaks ja lihtsamaks? Kui on selge, millist probleemi lahendatakse ja mis on oodatavad tulemused, siis on lihtsam otsustada üksikute ülesannete prioriteetsuse üle ja selgitada osalistele (inimestele, ametnikele) muutuste vajadust ja kasu.

    Omavalitsuste ühendamine ja maavalitsuste sulgemine on näited sellise mõõtkavaga reformidest, mida kolleegium ka järgmistes riigireformi etappides näha sooviks. (Kuid nendele on kolleegium varasemalt juba oma hinnangu andnud). Riigi strateegilise juhtimise võimekuse ja muutuvate oludega kohandumise suutlikkuse otsustav arendamine on seevastu näide kaalukast reformist, mis on tegemata. Samm selle suunas oleks tugeva strateegiakeskuse loomine peaministri juurde.

  2. Õigusloome vohab ja poliitikakujundamise kvaliteet teeb vähikäiku

    Valitsus deklareerib avatud valitsemist (vt nt koalitsiooni aluslepet), mis peaks tähendama kaasamist, tõenditele rajatud ja läbipaistvat otsustamist, selgust alternatiivides ja tehtud valikutes. Tegelikult ei ole paljusid poliitprojekte piisavalt analüüsitud. Näiteks ei hinnatud ega selgitatud korralikult üürimajade programmi, riigipalgaliste töökohtade väljaviimise, üle-eestilise tasuta maakonnasisese transpordi ja maksumuudatuste mõjusid. Madal poliitikakujundamise kvaliteet ja kesine kommunikatsioon on suur murekoht. Võimuliidu soov tempokalt valimislubadusi ellu viia on mõistetav, kuid kiirustamine ei tohi kahjustada otsuste kvaliteeti. See järeldus tuleb välja ka 2017. a õiguspoliitika elluviimise ülevaatest ja justiitsministri Riigikogus peetud ettekandest[1]: „Iga kolmas sellel aastal menetletud seaduseelnõu suurendab enamal või vähemal määral ettevõtjate halduskoormust, samal ajal kui koormust vähendab üksnes iga neljas eelnõu. Inimestele lisanduva halduskoormusega on lood paremad. Vaid 5% uutest eelnõudest lisab kodanikele uusi kohustusi riigiga suhtlemisel, samal ajal kui 18% lihtsustab suhtlemist. Statistikast ilmneb ka vähem käsitletud, kuid muret tekitav suundumus: iga teine seaduseelnõu suurendab avaliku sektori töökoormust ja vaid iga kolmas eelnõu vähendab seda. Kuivõrd me Eestis otsime pidevalt võimalusi nii avaliku sektori funktsioone kui ka kulusid kokku hoida, peaks seadusloome avaliku sektori töökoormust või administreerimist vähendama, muidu võib kergesti tekkida olukord, kus ametnikud ei tule oma töökohustustega toime.“

Soovitused

  1. Kui haldusterritoriaalne reform oli ühekordne suur muudatus, siis riigireform tähendab põhimõttelist töö tegemise viisi ehk toimemudeli muutust Seda ei saa teha üksikute eraldiseisvate otsuste, korralduste või töörühmadega. Tuleb vaadata suurt pilti ja keskenduda olulistele väljakutsetele – nt strateegilise ja kohanemisvõimelise avaliku teenistuse loomine; killustatuse ja asutusekesksuse vähendamine, koostöövõime ja -tahte tugevdamine; riigi ülesannete revisjon; poliitikakujundamise võimekuse tõstmine – ja valida välja sellised projektid, mis aitaksid saavutada arenguhüppe. Enne järgmisi üldvalimisi oleks ajaliselt realistlik ühe-kahe läbimurdelise projekti algatamine.

    Vara alanud valimiskampaania kontekstis on kolleegiumil ettepanek, et koalitsioon lähemal ajal otsustaks, kas nad suudavad defineerida, mida  riigireform võimuliidu jaoks tähendab ja leppida kokku reformi alused, või jäetakse see ülesanne järgmise parlamendikoosseisule puremiseks.

  2. Iga riigivalitsemise ülesannet tuleb hinnata selles valguses, kas ta aitab kaasa riigi usaldusvääruse, jõukohasuse ja võimekuse kasvule või mitte. Teiste sõnadega – eesmärk ei ole viia ellu rohkem tegevusi, vaid tegeleda esmajärjekorras sidusate ja lisaväärtust andvate ülesannetega ning seejärel ülejäänutega. Tegevustes tuleb keskenduda tulemuste saavutamisele ja jätta ära või panna ootele ülesanded, mis nõuavad energiat, kuid loovad vähe lisaväärtust. Nt perekonnaseisutoimingute teenuste koosvõime arendamine või uurimis- ja menetlustoimingute kiiremaks läbiviimiseks uue transkribeerimise rakenduse välja töötamine võivad olla vajalikud algatused. Kuid nende koht on ministeeriumi jooksvas tööplaanis, mitte riigireformi kavas.
  3. Valitsuses töö tegemise viisis kannapööret tähistavaks reformi näiteks[2] on avatud valitsemine. See on põhimõtete ja praktikate kogum, mis hõlmab nii riigi usaldusväärsust (nt väiksem korruptsioonirisk, suurem läbipaistvus, oskuslikum kaasamine), jõukohasust (nt tehnoloogia kasutamine protsesside tõhustamiseks ja rutiinse töö tegemiseks, keskendumine olulisele ja loobumine vähetähtsast) kui ka  võimekust (avaandmed, uued analüüsi ja poliitikate elluviimise meetmed, koostöö eri sektorite vahel jne). Praegu järgitakse avatud valitsemise põhimõtteid rohkem sõnades kui tegudes.

    Avatud valitsemine tähendab mh õigusloome ohjeldamist ja poliitikakujundamise kvaliteedi tõstmist. Sisuline kaasamine ja läbipaistev otsustamine, sh eelnõude väljatöötamiskavatsuse koostamine ja mõju hindamine aitavad hoida usaldust kodanike ja riigi vahel. Tarbetu kiirustamine peab vähenema, et anda teed adekvaatsele probleemide analüüsile, selgete eesmärkide seadmisele ja alternatiivide kaalumisele. Avatud poliitikategemine aitab probleeme ennetada ja ümbertegemisest tulenevat kulu vältida. Nii kahaneb kiusatus korralikult läbimõtlemata otsuseid läbi suruda.   

    Konkreetseteks praktilisteks sammudeks võiks olla valitsuse riigireformi tegevuskava ja avatud valitsemise partnerluse tegevuskava (mille tähtaeg saab 2018 aastaga ümber) ühendamine (koos plaanimise, ressursside ja elluviimisega), sest nende sisu on paljuski kattuv.

    Lisaks võiks riik aidata omavalitsustel ja/või nende liitudel käivitada kohaliku tasandi avaliku valitsemise programmi, mis oleks avatud valitsemise partnerluse tegevuskava sarnane algatus[3] (partnerlusega liitumise otsuse saavad vaid KOVid ise vastu võtta, kuid riik saaks liitumisi soodustada keskse nõustamise ja rahalise toega).


[1] Vt http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/201710251400#PKP-21669

[2] Radari kolleegium ei ole ühtse maailmavaatega ekspertide kogum ja sellepärast ei saa kolleegium valitsusele konkreetseid projekte ette kirjutada. Kuid saame anda vihjeid, nt on sellisteks läbimurdelisteks projektideks veel riigipalgaliste arvu oluline vähendamine või strateegilise juhtimise võimekuse tõstmine ja institutsionaalse paindlikkuse tõstmine keskvalitsuses (strategic agility) või avalike teenuste revisjon, et loobuda ebavajalikest avalikest funktsioonidest.  

[3] Vt https://riigikantselei.ee/et/avatud-valitsemise-partnerlus. Avatud valitsemise partnerluse arendamisega kohalikul tasandil on e-Riigi Akadeemia eestvõttel tegelenud mõned KOVid (vt http://www.avatudvalitsemine.ee/avpkov/), kuid avatud valitsemise põhimõtted ja praktikad peaksid juurduma kõikides omavalitsustest.    

 


Lisa 1. Tähelepanekud rutiinsete riigireformi ülesannete kategoorias

Tuhande riigipalgalise töökoha Tallinnast väljaviimine on PR-projekt, kus need, keda muutused enim puudutavad, on seni olnud tagaplaanil

Ametnike ja asutuste Tallinnast üle Eesti maakondadesse jaotamise eesmärk on tasakaalustata majanduse, sh töökohtade pealinna koondumise trendi. Kuid pealinnakeskus on ennekõike regionaalpoliitiline probleem ja selle lahendamisel võiks põhirõhk olla kohaliku majandus- ja elukeskkonna arendamise meetmetel. Riigi töökohtade hajutamine üle Eesti justkui kehastab riigireformi, aga see on vaid väike osa muutustest. Algatuse negatiivsed mõjud riigivalitsemisele on samas arvestatavad ja töökohtade üleviimisel tuleks riske – nt segadus ja vastutöötamine nende seas, keda muutused puudutavad – paremini maandada.

Avalikkuses on töökohtade ümberpaigutamise ohtudena räägitud kulukusest, infoliikumise ja koostöö probleemidest, ekspertide lahkumisest avalikust teenistusest juhul, kui nad peaks kolima. Vähem on juttu olnud sellest, et valitsuse poliitika piirab juhtide juhtimisvabadust ja kahjustab juhtimisvastutust. Kui valitsus ütleb riigiasutuse juhile ette, kuhu ja kui palju ta töökohti peab looma/viima, siis sekkutakse operatiivjuhtimisse. Kui võetakse ära osad juhtimishoovad (personalipoliitika ja kuluhaldus), siis ei saa juhid oma tööd teha ega vastutada. Niisiis peaks valitsus otsima mooduseid, kuidas juhtide motivatsiooni ülal hoida – nt väsimatult selgitades algatuse ajendeid ja eesmärke, suurendades juhtide otsustusvabadust mõnes teises töölõigus jne. 2018 I kv lõpul võib ka möönda, et valitsus on suutnud asutused paremini koostööle kallutada, nt soodustades väljastpoolt Tallinna riigi heaks töötamist (värvates vabadele kohtadele inimesi maakondades), võttes paremini arvesse asutuste endi ettepanekud jne.

Haldusreformi praeguses etapis on oluline, et kohalikud liidrid tajuks oma vastutust kohaliku elu arendamisel ja teeksid teiste omavalitustega ja nende liitudega tihedamat koostööd

Haldusreformi järgmine etapp on avalike teenuste kvaliteedi ja kohaliku elu juhtimise  parendamine. Siin on edu saavutamisel peamine vastutus nihkunud kohalikele liidritele. Riik saab kohaliku valitsemise kvaliteedi tõusu soodustada, kuid peamine roll on kohalikel juhtidel. Oluline on edendada omavalitsuste koostööd ja eeldused selleks on paremad kui varem – nt ühinesid veebruari lõpus üleriigilised omavalitsusliidud üheks organisatsiooniks.

Regionaalhalduse korrastamisel on käes uus faas

Valitsus tegi 2017. a viimases veerandis tööd varem tehtud otsuste elluviimisel (nt maavalitsuste sulgemine) ja riigimajade loomisel (nii sisulised ettepanekud kui ka kinnisvaralised küsimused). Kuigi maavalitsuste töötajate perspektiivist oli muutuste läbiviimisel küsitavusi (liigne kiirustamine, väidetav ebaõiglus töö kaotamisel hüvitiste maksmisel võrreldes omavalitsustegelastega, maakondlike talituste juhtideks valiti eranditeta mehed[1] jms), ei ole kodanike vaatest elulisi probleeme maavalitsustele kuulunud avalike teenuste osutamises üles tõusnud. Ka regionaalhalduse edasisel arendamisel suureneb maakonna omavalitsuste koostöö tähtsus, nt on päevakajaliseks muutumas maakonna strateegia loomine. 

Valitsus otsustas luua ühendministeeriumis innovatsiooni üksuse

Valitsus kiitis heaks avaliku sektori ja sotsiaalse innovatsiooni rakkerühma aruande ja otsustas luua ühendministeeriumis innovatsiooni üksuse, mille ülesanne on luua innovatsiooniga tegelevate ametnike võrgustik ja toetada poliitikakujundajaid ideede kujundamisel, lahenduste testimisel ning otsuste elluviimisel. Innovatsiooniüksuse rajamine aitab levitada avatud poliitikakujundamise kultuuri ja praktikaid.

Astuti samme kohaliku tasandi korruptsiooniriskide ohjeldamiseks

Võimuliit on asunud kohaliku tasandi korruptsiooniriske maandama. Praegune korruptsiooniga võitlemine koosneb mitmetest väikestest algatustest – mõned neist on juba eelnõudes kirjas, mõned veel idee staatuses (vt lisa 1). Kõik need pingutused kokku annavad lootust, et kohaliku arengu eeldused on tulevikus paremad.


[1] Vt https://www.err.ee/654205/rain-kooli-juhtimine-meeste-too

Riigireformi radari kolleegiumi arvamus 2017. aasta III kvartal: juustu õhemaks viilutamise asemel on vaja keskset strateegiat

Radari kolleegium pakkus 2017. a alguses välja kolm riigireformi prioriteeti, millega jõuliselt edasi minna. Esiteks haldusreform koos regionaalhalduse küsimuste lahendamisega. Teiseks efektiivsema ja paindlikuma valitsusaparaadi kujundamine ja vastuste otsimine küsimustele, milliseid ülesandeid riik peab ja suudab täita? Millise kvaliteediga ja ressurssidega? Kolmandaks hästi toimiv esindus- ja osalusdemokraatia, et riik tuleks kodanikele lähemale, poliitika osapoolte koostöö oleks parem ja valitsemine avatum.

  1. Valitsuse tähelepanu keskmes on 2017. aastal olnud esimene riigireformi sammas ehk haldusreform ja regionaalhaldus.

III kvartalis tegeles koalitsioon peamiselt omavalitsuste ühendamisega. Oluline verstapost on 15. oktoober, mil koos kohalikke volikogude valimistega jõustuvad uute omavalitsusüksuste piiride ja nimede muutused. Eestis tekib 79 omavalitsust ja lõppeb haldusreformi I etapp.

Omavalitsuste arv ei ole peamine haldusreformi õnnestumise mõõdik, kuid on siiski üks eduteguritest. Uue haldusterritoriaalse  jaotuse kohaselt on Eestis tulevikus 15 linna ja 64 valda. See number on veidi suurem kui varem eesmärgiks seatud  75 omavalitsust.

Haldusreformi alla kuulub ka keskvalitsuse regionaalsete üksuste ümberkorraldamine. Olulisemad algatused on maavalitsuse tegevuse lõpetamine, riigimajade loomine ja riigi palgal olevate töötajate viimine maakondadesse.

Maavalitsuste tegevuse lõpetamine kiideti Riigikogus heaks juunis 2017 ja ümberkorraldused on käivitatud. Valitsus on otsustanud, et igasse maakonda jääb 3-10 Rahandusministeeriumi koosseisu jäävat ametnikku.

Lisaks on maakondadesse kavas luua riigimajad, kuhu koondatakse avalikke teenuseid ja riigi kohaolek, et piirkonna elanike jaoks riigiga suhtlemine lihtsamaks muuta. Riigimajade idee on parem ruumihaldus ja avalike teenuste logistika, et kasutajate elu lihtsamaks muuta ja teenuste osutajate vahel sünergiat luua.

Riigi palgal olevate töökohtade viimine maakonnakeskustesse on valitsuses arutamisel olev regionaalpoliitiline meede, mille eesmärk on säilitada maakondades töökohti ja vältida  koondumist vaid Tallinna ja Tartu ümber.

Haldusreform on vahefinišis.  Reformi vedanud valitsuste ja riigihalduse ministrite tegevusele võib anda hinde „4“.

Hea hinde andmine on võimalik põhjusel, et vaatamata raskustele (sh valitsuse ja ministrite vahetumisele), suutsid erinevad poliitilised jõud olupoliitilised kaalutlused kõrvale panna ja haldusreformiga edasi minna. Muutuste elluviimisel peeti silmas peamist sihti – muuta omavalitsused elujõulisemaks. Ajagraafik oli tihe ja tekkis teatav segadus avalike ülesannete jagamises valitsustasandite vahel ning nende rahastamises. Esines ka muid probleeme (nt sundühendamisele kuuluvad vallad vaidlustasid valitsuse otsused, osa neist tahtis teha paralleelsed valimised uutes ja vanades piirides jne). Sellele vaatamata põhimõttelisi probleeme haldusreformi praeguses faasis ei ole. Edasi on tarvis minna veel omavalitsuste finantsautonoomia kasvatamisega, mis on nende suutlikkuse tõusu eelduseks. 

  1. Riigireformi teises sambas, milleks on efektiivsema ja paindlikuma riigi kujundamine, käib rutiinne riigimasina paremaks timmimine.

Valitsuse tegevuse aluseks on mais heaks kiidetud riigireformi kava. Dokumendis on terve hulk tegevusi, mis on suunatud tõhususe tõstmisele. Viimase pooleteise aasta jooksul ongi keskvalitsuse töötajate arv vähenenud u 1400 inimese võrra ja see on tubli saavutus.

Sellele vaatamata on üleval mitmed küsimused. Nt kas riik peaks tõhususe suurendamisel mõtlema vaid sisemiste protsesside arendamisele ja kokkuhoiule? Ehk võiks efektiivsem riik seisneda paindlikus ja koostööle suunatud valitsemise korralduses? Lühidalt – kas jooksev protsesside, struktuuride ja koosseisude optimeerimine annab piisavalt efekti, et sellist tegevust riigireformiks lugeda? Suurema mõjuga muutused (nt transpordiameti loomise otsus, mis võimaldaks praegu killustatud transpordikorraldust paremini korraldada) on edasi lükatud. Lisaks, riigimasina laast-laastu haaval õhemaks viilimisel ei tohiks väljaminekuid – nt kohustuslike teenuste tarbimise kulusid – kodanike ja ettevõtete õlgadele tõsta, sest see ei ole kokkuhoid.

Kolleegium rõhutab taas, et riigireformi eesmärgid peaks olema ambitsioonikamad kui tänase süsteemi häälestamine. Efektiivsuse tõstmine on iseloomult rutiinne tegevus. Arenguhüpe on võimalik siis, kui riigireform vastab küsimusele, milline on Eesti valitsemise mudel 5 või 10 aasta pärast? Mis funktsioone riik peab täitma ja milliseid mitte? Mida peab kohe tegema selleks, et visiooni poole liikuma hakata?

  1. Teises sambas läbimurde saavutamiseks on vaja head visiooni ja tegevuskava. Radari kolleegium peab murettekitavaks seda, et võimuliit ei ole määratlenud järgmisi suuremad samme keskvalitsuse reformimiseks.

Radar hindab olukorda, kus riigireformiga jätkamiseks puuduvad nn läbimurdelised prioriteedid nii lühemaks kui ka pikemaks ajaks hindega „üks“.

Valitsus ei ole liikunud küsimuses, milline on Eesti riik 10 aasta pärast? Millist riiki me tahame ja suudame üleval pidada? 

Justiitsminister vastutab paljude oluliste riigireformi ülesannete eest, mille tähtaeg on käesoleval aastal, ometi pole kuulda, mis on ideed? Näiteks, kas põhiseaduse analüüsi komisjoni tegevus viib välja põhiseaduse muutmiseni? Millised on Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja halduskorralduse reformi peamised teesid ja mis on projekti seis?

Nendele küsimustele on raske vastata, kui puudub riigireformi visioon, mis oleks pikema vaatega kui Vabariigi Valitsuse riigireformi kava aastateks 2017-2019. Tulevikunägemust on tarvis ametnikel, kes tegelevad haldusaparaadi remontimisega ja peavad tagama tegevuste kooskõla. Samuti poliitikutel endil, kes peaks suutma vastata küsimusele, kuidas Eesti riigivalitsemise muutumine mõjutab erinevaid poliitikavaldkondi (nt kuidas mõjutab omavalitsuste finantsautonoomia suurendamine haridust).

Kolleegium tahab hindega „üks“ anda märku, et üks oluline eduka riigi reformimise nurgakivi – reformi prioriteedid – on jätkuvalt puudu. See on vajalik, et säästmise tuhinas riik ei unustaks kodaniku vaadet. Valitsusel on võimalus olulisi reforme teha veel vaid 2018 aasta I poolaastal, sest hiljem algavad ettevalmistused parlamendivalimisteks. Et lühiajaliselt avatud strateegilist akent ära kasutada, peame veenduma, et teeme õigeid asju, selmet vähetähtsad ülesanded täiuslikult toimima panna. 

Ülevaade 2017. aasta III kvartali riigireformi arengutest

All märgime ära mõned III kvartali positiivsed ja negatiivsed arengud, millele kolleegiumi hinnang on rajatud. Edasi püstitame riigireformi eestvedajatele tavapäraste soovituste andmise asemel mõned küsimused. Tahame nii ergutada mõttevahetust parlamendi,  valitsuse ja teiste huvitatud osapoolte vahel.

Positiivsed momendid

  • Valitsusele võib ette heita varasemat aeglast edasiliikumist omavalitsustele avalike ülesannete andmisel ja omavalitsuste finantsvõimekuse kindlustamisel. Nendele vajakajäämistele on Radari kolleegium juhtinud korduvalt tähelepanu. Sel korral võib tõdeda, et valitsus on astunud paar sammu lähemale eesmärgile suurendada omavalitsuste vastutust ja avalike teenuste osutamise võimet, kuid sihtpunkt on veel mägede taga (vt riigireformi probleemseid tahke).
    • Esiteks kiitis valitsus heaks eelnõu, millega suurendatakse kohalike omavalitsuste tulumaksulaekumist. Kui praegu laekub kohalikele omavalitsustele 11,6 protsenti füüsiliste isikute brutotulust, siis osakaal kasvab aasta-aastalt ja jõuab 2020. aastal 11,91 protsendini. Selle otsusega taastatakse omavalitsuste majanduskriisi aegsete kärbete eelne rahastamine.
    • Teiseks otsustas valitsus koos rahastusega anda omavalitsustele uusi ülesandeid[1], et suurendada omavalitsuste vastutust kohaliku elu korraldamisel. Koos sellega soovib valitsus anda omavalitsustele õiguse ise otsustada, kuidas raha jaotada ja kasutada, kaotades jooksvate ülesannete sihtotstarbelise rahastamise.[2] Kohalikud omavalitsused saavad tulevikus ressursse kasutada paindlikumalt ning kohapealsetest oludest ja vajadustest lähtuvalt.
  • 26 omavalitsust vaidlustasid valitsuse sundühendamise määrused riigikohtus. Sundliitmise vastased said julgust juurde valitsuse juunikuisest otsusest jätta Loksa linn ühendamata Kuusalu vallaga vaatamata sellele, et Loksa ei vastanud haldusreformi seaduses omavalitsuse elanike arvule seatud kriteeriumile. Valitsuse kriitikud kartsid, et Loksa kaasuse näitel loobub võimuliit omavalitsuste ühendamisest ka teistes piirkondades, kus see oleks otstarbekas. Need ennustused siiski ei täitunud. Õiguskantsleri septembris allkirjastatud hinnangul on valitsuse sündühendamiste määrused küll vigadega, aga põhiseadusega kooskõlas. See omakorda tähendab, et suure tõenäosusega jäävad sundühendamise otsused Riigikohtus „püsima“[3].
  • Regionaalhalduse korrastamise praeguses etapis fundamentaalseid probleeme üleval ei ole. Nüüdseks on otsustatud, et igasse maakonda jääb 3-10 rahandusministeeriumi palgal olevat ametnikku, kes tegelevad ruumilise planeerimise, infonõustamise, omavalitsuste juriidilise nõustamisega jms korraldusliku või teenindava iseloomuga ülesannetega. Valdkondlikud teenused antakse üle kas omavalitsustele, nende liitudele või riigiasutustele. Soovime näha tugevat koostööd rahandusministeeriumi ja teiste ministeeriumite vahel ning avatud arutelu, milliseid teenuseid ja mil viisil osutama hakatakse.
  • Rahandusministeerium on riigimajade projektiga tegelenud: kujunemas on üldised põhimõtted ja lahendused vastavalt iga maakonna eripäradele. Rätsepalahendused on vajalikud, sest näiteks koostöö mustrid – nii riigiasutuste vahel kui ka omavalitsustega – ja kinnisvara olukord on maakonniti erinevad. Nt on Saare- ja Hiiumaal tulevikus vaid üks omavalitsus ja eeldused koostööks riigiga teistsugused kui mitme omavalitsusega maakondades; mõnes maakonnas on mitu riigiasutust juba praegu ühes majas, mis on ka sisulist koostööd parandanud jne.

 

Probleemsed tahud  

  • Kuigi omavalitsuse finantsautonoomia suurendamiseks on valitsus tõstnud omavalitsuste rahastamist, on töö alles pooleli. Et senisest suuremad omavalitsused suudaksid pakkuda tasemel teenuseid ja oleksid võimelised kohalikku arengut mõjutama, on tarvis jõulisemat edasiminekut. Valitsuse III kvartali otsused tasandavad praeguse finantseerimise mudeli puudujääke, kuid kardinaalseid muutusi veel kaasa ei too.
    • Otsused suurendada omavalitsuse tulubaasi toovad neile suhteliselt vähe raha juurde. Praegu jagatakse kohalikele omavalitsustele toetusfondi kaudu ja paljude erinevate reeglite alusel umbes 400 miljonit eurot. aastal suunatakse tulumaksu 20 miljonit eurot ja tasandusfondi 10 miljonit eurot, 2019. aastal tulumaksu 25 miljonit ja tasandusfondi 20 miljonit, 2020. aastal tulumaksu 30 miljonit eurot ja tasandusfondi 25 miljonit eurot ning selline jaotus jääb kehtima ka edaspidi. Omavalitsuste tulud kokku on 2017. aastal 1821 miljonit eurot ja 2020. aastal 2210 eurot. Seega on omavalitsuste tulude tõus tagasihoidlik.
    • Kas asjaolu, et valitsus annab omavalitsustele üle mitmeid avalikke ülesandeid koos rahaga, ei muuda üldpilti märkimisväärselt, sest kasutajatele tuleb tagada senine või parem teenuste tase ja see nõuab rohkelt ressursse. Lisaks, rahaeraldiste kasutamise paindlikumaks muutmine mõjutab teenuseid, mille rahastu on eelarves vähemtähtsamal kohal. Suur nihe oleks nt hariduse valdkonnas omavalitsuste iseotsustamise õiguse suurendamine. Kuid see tooks kaasa riski, et kõik omavalitsused ei kasuta suuremat vabadust rahakasutuse üle hariduse paremaks muutmiseks. Seega on vaja edasist arutelu omavalitsuste finantsautonoomia suurendamise plusside ja miinuste üle. 
  • Omavalitsuste arvu vähendamine on haldusreformi vundament, tulubaasi suurendamine on maja karkass ja ülesannete üleandmine katuse ehitamine. Maja vajab veel seinu, soojustust, torustikku, kütte- ja elektrisüsteeme jne. Teiste sõnadega on haldusreformi sisustamine alles poole peal. Edasi on oluline roll omavalitsustel endal, kuid riik saab omavalitsustele appi tulla ja pakkuda neile keskset tuge (nt IT abil teenuste arendamine). Probleem on selles, et omavalitsuste arengutase on ka 79 omavalitsusega süsteemis ebaühtlane ja nõrgemad vajavad jätkuvalt tuge, et teenuste taset tõsta. Praegu ei ole head plaani, mida riik edasi teeb, et kindlustada haldusreformi edukus. Kodanike vaatest on edu olulisteks kriteeriumideks teenuste kättesaadavus ja kvaliteet, kohaliku juhtimise tase ja otsustes kaasarääkimise võimalused. Kuidas riik omavalitsusi nendes teemades aitab? PS! Võib eeldada, et mõne aja pärast algab ka haldusterritoriaalse reformi vigade parandus ja riik peab ka selleks valmis olema.
  • Riigireformi eesmärk on efektiivsem ja paindlikum valitsemine, mitte kokkuhoid kokkuhoiu nimel. Sel põhjusel peaks valitsus asutuste ühendamisel, teenuste ümberkorraldamisel ja riigipalgaliste töökohtade maakondadesse viimisel hoolega silmas pidama, et efektiivsus ei seisne avalike teenuste kulude ümbertõstmises teenuste tarbijate õlgadele. Nt mõne kontori kinni panemine maakonnalinnas on kokkuhoid asutusele, kuid võib – juhul kui alternatiiv e-teenuse vm lahenduse näol puudub – olla kulu kodanikele ja ettevõtetele. Täna puudub veendumus, et optimeerimisel kaasnevaid kulusid arvesse võetakse (nt Maanteeameti esinduse sulgemine Raplas ja sõiduki arvele võtmine toob kaasa koormuse kohalikele ettevõtetele ja elanikele).
  • Vastakaid arvamusi on tekitanud ka riigipalgaliste Tallinnast väljaviimine. Valitsuse plaan on viia pealinnast välja 1000 töökohta ja teha seda nii, et töökohad liiguks ka väiksematesse kohtadesse. Plaan ei ole veel lõplikult valmis (tähtaeg märts 2019) ja valitsusel on eesmärgist puudu veel ettepanekud 300 inimese maakondadesse viimiseks.

Riigipalgaliste pealinnast väljaviimise vastaste väited võib kokku võtta nii, et tegemist peaks olema hoolikalt läbimõeldud kaalutlustega, mis arvestab kolimise kulude ja koostöö ning juhtimise riskidega. Argumente on mõlemal poolel, mis tähendab, et „jõu kasutamine“ riigipalgaliste nihutamisel peab olema väga hoolikalt läbi mõeldud ja muutused hästi juhitud. Konkreetsest väljaviidavate ametkohtade arvust on olulisem sisu ehk see, et ametikohad hiilivalt Tallinna tagasi ei liiguks ja regioonid muutusest ka tegelikult võidaks.

Probleem on praegu ka selles, et avalik debatt on madala kvaliteediga, sest arutelus osalejate andmed ja argumendid on poolikud. (Mh ei ole hea toon, et ministeeriumid poliitiliste punktide võtmiseks teavitavad üksikute asutuste kolimiste kavadest pressiteadete vahendusel), selmet kogu plaani ühtselt ja ühetaoliselt selgitada (nt EASi 30 töötajate Pärnusse kolimise pressiteade oli 7. septembril ehk enne kogu plaani arutelu valitsuskabinetis 12. septembril). Edaspidi võiks avalikustada otsuste aluseks olevad andmed ja kaalutlused ning parandada muutuste kommunikatsiooni.

 

[1] Peale maavalitsustelt saadavate ülesannete on kavas kohalikele omavalitsustele juurde anda veel asendushooldusteenuse korraldamine ja põhihariduse andmine hariduslike erivajadustega õpilastele. Lisaks tuleb ministeeriumidel analüüsida võimalusi kohalike omavalitsuste rolli suurendamisel puuetega inimeste toetamisel. Samuti tuleb haldusreformi käigus üle vaadata teevõrgu jaotus kohaliku ja riikliku tähtsusega teede vahel.

[2] https://www.valitsus.ee/et/uudised/omavalitsused-saavad-rohkem-oigusi-ja-vastutust-ning-rahalisi-vahendeid

[3] 4.10.2017 avalikustas Riigikohus otsuse, et Koeru, Rakke ja Lüganuse valla haldusterritoriaalse korralduse muutmine ei ole põhiseadusvastane. Riigikohtus jätkub veel 14 vallavolikogu kaebuste arutamine. https://www.riigikohus.ee/et/uudiste-arhiiv/koeru-rakke-ja-luganuse-valla-haldusterritoriaalse-korralduse-muutmine-ei-ole 

Oktoober 2017: juustu õhemaks viilutamise asemel on vaja keskset strateegiat

2017. a III kvartali riigireformi hindamisel leidis Radari kolleegium, et vaja on hinnata nii pikemat teekonda kui ka lühema aja jooksul toimunud tegevusi. Kohalike volikogude valimisega oktoobris jõustub uus haldusterritoriaalne korraldus, mis tähistab reformi esimese etapi lõppu. Sellega kinnistatakse senised haldusreformis tehtud põhimõttelised valikud, edasi tegeletakse juba kohaliku valitsemise korralduse edasiarendamisega.

Teisest küljest ei ole edasiminekut poliitilise süsteemi ja keskvalitsuse reformimisel. Võimuliit tegeleb riigiaparaadi häälestamisega, selmet leppida kokku kaugem riigi juhtimise visioon ja prioriteetsed riigireformi sammud, mis on vajalikud arenguhüppeks.

Et kolleegiumi arvamus praegust kahetist olukorda paremini kajastaks, andsime sel korral valitsuse tegevusele riigireformi elluviimisel kaks hinnet: 4 ehk „hea“ haldusterritoriaalse reformi läbiviimise eest ja 1 ehk „nõrk“ riigireformi edenemise eest.

Loe kolleegiumi arvamust

 

Riigireformi Radari VI hindamise kokkuvõte: puudub kindlus, et valitsus pingutaks riigi reformimisel piisavalt

 
Riigireformi edenemise peamiseks mõõdupuuks 2017. aasta II kvartalis oli võimuliidu tegevus kohaliku halduse reformimisel. Keskseteks teemadeks olid kohalike omavalitsuste ühendamine valitsuse algatusel ja maavalitsuste reform.

Mõlemas riigireformi sõlmpunktis oli edasiminekut. Esiteks kehtestati kauaoodatud omavalitsuste ühisametite moodustamise regulatsioon, millega loodi alus omavalitsuste tihedamaks koostööks. Teiseks võeti vastu seadus, millega lõpetatakse maavalitsuste tegevus. Maavalitsuste reformimise ideid on kaalunud mitmed varasemad valitsused. Alles nüüd on kindel, et maavalitsused kaovad ja nende ülesanded jagatakse eri võimutasandite vahel. Mõlemad seadusalgatused valmisid siiski juba eelmise valitsuse ajal ja ootasid vastuvõtmist pikalt.

Haldusreformi piduriks on jätkuv selgusetus valitsemistasandite avalike ülesannete jaotuses ja nende rahastamises. Teema oleks tulnud otsustada ammu. Arvatavasti vaidlustavad mitmed omavalitsused valitsuse sundühendamiste otsused kohtus. Kohtuvaidluste tekkimist soodustas valitsuse otsus jätta Loksa linn ühendamata Kuusalu vallaga. Selle erandi tegemine ei olnud piisavalt põhjendatud ja läbipaistev. Valitsuse argumendid olnuks eesootavate vaidluste valguses tugevamad, kui avalike funktsioonide jaotuses, nende finantseerimise ja kohalike maksude küsimustes oleks otsused tehtud. 

Veel üks murekoht on see, et valitsusel puudub tulevikustrateegia – vastus küsimusele, millist riiki me tahame ja suudame üleval pidada? Riigivalitsemise ümberkorraldamine on teiste reformide vedur, kui muutusi nutikalt teha. Kesise kvaliteediga avalik haldus takistab arengut. Sestap peaks riigireformi juhtimine olema kindakäelisem ja pikema vaatega, kui eelmise kvartali parteipoliitilised olud seda lubasid.

Ka teistes poliitikavaldkondades ei tohiks eksida hea valitsemise printsiipide vastu. Uut moodi poliitikat, mille koalitsioon ise oma lipukirjaks võttis, ei saa teha suletud viisil, kaasamist ja debatti simuleerides ning suhtudes otsuste mõju hindamisse pealiskaudselt. See kahjustab reformide elluviimiseks vajalikku usalduskrediiti.

Kokkuvõttes tõdes kolleegium, et puudub kindlus, et valitsus pingutaks riigi reformimisel piisavalt. Riigireformi ideekorje ja ettepanekute sõelumise faasist tuleks siirduda valikute langetamise ning muutuste realiseerimise etappi. Riigiaparaadi ümberkorraldamisel on vaja julgemaid otsuseid, et saavutada positiivne mõju teistes eluvaldkondades. Senised edenemised on seotud eelmisel aastal vastu võetud haldusreformi seaduse täitmisega või varem ette valmistatud eelnõude vastuvõtmisega. Jõudsam otsustamine oleks aidanud kaasa paremale omavalitsuste ja maavalitsuste reformi elluviimisele. Riigijuhid peaksid ühest küljest mõtlema suurelt ja süsteemikeskselt, kuid teisest küljest tegutsema muutuste teostamisel energiliselt kui (poliitika)ettevõtjad.

Eelnevat arvestades on hinne valitsuse tegevusele „kaks“ ehk puudulik. Tulemus ei ole rahuldav, kuid pole viie palli skaalal ka kõige kehvem, sest valitsusel on jätkunud tahet maavalitsuste reformiga edasi liikuda. Lisaks võttis valitsus vastu riigireformi tegevuskava ja tegeleb mitmete väiksemate riigireformi ülesannetega, millest kodanikke puudutab enim bürokraatia vähendamine ning riigimajade loomine maakonnakeskustes. Nimetatud algatuste mõju avaldub küll aegamööda, kuid need näited demonstreerivad, et võimalused riigivalitsemises tervikuna positiivsete nihete saavutamiseks on veel head.

Loe kolleegiumi arvamust

 

Riigireformi Radari kolleegiumi arvamus: 2017. aasta II kvartal

Riigireformi Radari kolleegium tõdes I kvartali riigireformi käiku kommenteerides, et 2017. aasta peamisteks ülesanneteks on omavalitsuste ühendamise lõpuleviimine ja maavalitsuste tegevuse lõpetamine. Ka koalitsiooni esindajad ise nägid, et omavalitsuste liitmine ja maavalitsuste reformi puudutavad otsused tuleb otsustada hiljemalt jaanipäevaks, et kohaliku valitsemistasandi reform ja selle mõjul riigireform tervikuna ei seiskuks.

Seega olid riigireformi huvipooled eelmise kvartali lõpus ühel meelel selles, et otsuste langetamine haldusreformi ja maavalitsuste tegevuse ümberkorraldamise küsimustes on riigireformi 2017. aasta II kvartali tulemuste hindamise peamiseks aluseks.

II kvartali hindamise üks tõdemus on see, et Radari kolleegiumi eelmised soovitused on päevakajalised ka praegu. Alljärgnevalt on ära toodud hetkel kõige aktuaalsemad tähelepanekud. 

Positiivsed momendid
  • Riigikogu kiitis heaks kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja teiste haldusreformi elluviimisega seotud seaduste muutmise seaduse. Sellega reguleeriti omavalitsuste ühisametite moodustamine. Lisaks anti omavalitsustele ühiselt täitmiseks maakonna arendustegevuse ülesanne ja loodi alused piirkondlike ühistranspordi keskuste tööks. Tegemist on esimese haldusreformi sisustava seadusemuudatusega, mis lisaks piiride ümberjoonistamisele tegeleb ka omavalitsuste töö sisulise muutmisega.
  • Riigikogu võttis vastu seaduse, millega lõpetatakse maavalitsuste tegevus alates 1. jaanuarist 2018. Maavalitsuste ülesanded antakse ministeeriumidele või nende valitsemisala asutustele ja kohalikele omavalitsustele. Maavalitsuste reform kätkeb endas rohkelt keerulisi küsimusi, mis seaduses lahenduse said. Teisalt pole välistatud, et muutuste elluviimisel tekib edasisi takistusi. Seaduse vastuvõtmine tähendab aga, et reformiga saab edasi liikuda.
  • Valitsus kiitis 11.05.2017 heaks Valitsuse riigireformi tegevuskava aastateks 2017-2019. See oli vajalik samm, sest kava loomine on riigireformi debatis samm edasi ja dokument annab keskvalitsuse jõupingutustele ühtse(ma) raami.
  • Valitsuse riigireformi tegevuskavas on terve rida ülesandeid, millega ametnikud praegu tegelevad. Vaid mõned näited: riigimajade projekt, töökohtade viimine pealinnast välja, bürokraatia vähendamine, transpordiameti moodustamise analüüs, põllumajandusvaldkonna asutuste ümberstruktureerimise analüüs, muuseumivõrgu korrastamine, uuenduslike lahenduste katsetamine ja selle põhjal ettepanekute koostamine (see on avaliku sektori ja sotsiaalse innovatsiooni rakkerühma ülesanne) jne. Mõned nendest näidetest on oma „elukaarel“ jõudnud elluviimise etappi, kuid paljudes küsimustes alles kujundatakse ettepanekuid ja sisulisi valikuid tehtud ei ole.
  • Üks mainimist vääriv samm oli teenuste korralduse ja teabehalduse määruse vastuvõtmine maikuus. Määrus loob eeldusi avalike teenuste süsteemsemaks ja kodanikukeskseks arendamiseks. Teisest küljest ei tõsta regulatsiooni loomine automaatselt teenuste kvaliteeti. Edaspidi tuleb panustada teavitamisele, nõustamisele jne. Otsuse mõju avaldub seega pikema aja vältel.
Küsitavused
  • Tõsiseks puudujäägiks kohaliku valitsemistasandi reformis on kokkuleppe puudumine avalike ülesannete jaotuses ja nende rahastamises. Ikka veel ei ole lõpuni selge, millised funktsioonid kohalikule tasandile antakse ja kuidas neid tulevikus rahastatakse (riigireformi tegevuskavas oli ülesannete tähtaeg aprillis ja mais, otsuseid oli tarvis veel varem). Tõenäoliselt vaidlustavad mitmed omavalitsused valitsuse sundühendamiste otsused kohtus. Suurem kindlus avalike ülesannete jaotuses ning finantseerimise mudelis oli ja on vajalik paremaks liitmisettepanekute põhjendamiseks.
  • Valitsuse otsus teha Loksa linnale erand ja säästa see sundliitmisest Kuusalu vallaga ohustab haldusreformi ühetaolisust. Loksa linn ei täida haldusreformi seaduses ühele omavalitsusele seatud elanike arvu miinimumkriteeriumi. Valitsus põhjendas otsust sellega, et Loksa ja Kuusalu võime ja tahe teha koostööd on olematu. Teisalt on just tõrksate osapoolte koostööle kallutamine üks sundühendamise mõte. Erandi tegemine muudab valitsusel Loksast suurema inimeste arvuga valdade või linnade ühendamise keerulisemaks, sest need saavad juurde kaaluka argumendi, et vaidlustada kohtus valitsuse sundliitmise otsused.
  • Kolleegium tõdes viimasel hindamisel, et valitsuse riigireformi tegevuskava on liigselt jooksvate tegevuste keskne. Murekohaks on see, et puudub vastus riigijuhtimise võtmeküsimusele – milline on Eesti riik kaugemas tulevikus, 5-10 aasta pärast? Riigi strateegiliste eesmärkide saavutamiseks ja avalike teenuste senisel tasemel pakkumiseks on ressursside leidmine järjest keerulisem, lihtsate lahenduste aeg on ümber saanud.
  • Eelmise aasta novembris moodustatud koalitsioon lubas avatud valitsemist ja muutusi poliitika tegemise stiilis. Kuid riigivalitsemisel on suureks ohuks rajasõltuvus ja viimasel ajal ongi juhtunud, et uus valitsusliit eksib kohati ka ise hea valitsemise põhimõtete vastu. See on probleem, sest mõtteviis, mille kohaselt eesmärk pühendab abinõu, kandub nii ajas aina edasi. Seisakut valitsemises, maksupoliitikas, rahvatervise edendamisel, sotsiaalkaitses jm ei saa murda, kui poliitikat tehakse edasi suletud moel.
Soovitused
  • Riigireform peaks olema ambitsioonikam – kaugemasse tulevikku vaadates on keskseks küsimuseks see, kuidas saavutada riigieelarve kulude ja tulude tasakaal. Viimastel kuudel on ägedalt arutatud tulude suurendamise poliitikaid. Kuid samavõrd aktiivselt tuleks arutada, milliseid ülesandeid nii keskvalitsus kui ka omavalitsused peaks täitma? Millistest funktsioonidest saame loobuda? Kuidas tagada nende ülesannete rahastamine, millest riik loobuda ei saa?
  • Lisaks eelviidatud põhimõtteliste valikute tegemisele peaks valitsus hoolikamalt vaatama, milliseid riigireformi tegevuskava ülesandeid tahetakse ja suudetakse ellu viia enne järgmisi parlamendivalimisi. Järgmise poolaasta põhiteemad on eesistumine ja kohalikud valimised. Kuid tuleb otsustada, mis on kõige olulisemad riigireformi ülesanded pärast eesistumist ja kohalike valimiste lõpetamist.
  • Riigireformi prioriteetide valiku aluseks peaks olema nende pikemaajalisem mõju ja/või teostatavus lühikeses vaates. Osa vahendeid tuleb pühendada suure mõjuga ja aeganõudvatele ettevõtmistele, teine osa ressursse nö madalal asuvate viljade noppimisele. Vähese mõjuga ja keerulisi ülesandeid ei peaks ette võtma. Valitsuste riigireformi tegevuskava ülesanded võiks selle loogika alusel jagada rühmadeks ja otsustada nende elluviimise järjekord ning tähtajad.
  • Nt töökohtade väljaviimine pealinnast võiks olla pika vaatega poliitika, mitte lühikese tähtajaga aktsioon ja see ülesanne ei pea riigireformi strateegias olema sedavõrd tooniandval kohal. Näiteks tulevikustrateegia kujundamise ja poliitikate realiseerimise võimekuse arendamine, riigieelarve ja arengukavade eesmärkide vahel seoste loomine; poliitikate elluviimist toetav ning paindlik valitsus- ja halduskorraldus, e-valitsemise arendamine jm kaalukad teemad ei ole praeguses valitsuse riigireformi tegevuskavas kuigivõrd esil ja vajaksid märksa rohkem poliitikute tähelepanu.
  • Lisaks, valitsuse riigireformi tegevuskava on – nagu nimi ütleb – kava täitevvõimu ettevõtmiste suunamiseks. See pole riigivalitsemise tulevikustrateegia. Dokumendi sissejuhatuses on tõdemus, et riigireform nõuab laiemat kokkulepet ja et demokraatia ning rahva kaasamise teemadel saab juhtroll olla vaid parlamendil, sest need on täitevvõimu korraldamisest laiemad küsimused. Nüüd, kus mõned kohaliku valitsemistasandi reformi küsimused on vahefinišisse jõudnud, võiks Riigikogu riigireformi visiooni loomisel aktiivsem olla  ja valitsusele reformi sisustamisel appi tulla.
  • Tulevikustrateegia loomiseks ja tulemuste saavutamiseks peaks ka peaminister ise kandma hoolt, et riigireformi tegevuskavas kirjeldatud muutuste juhtimise mudel, milles valitsusjuhil on kandev roll, tööle hakkaks.
Lõppsõna

Eelnevat arvestades on hinne valitsuse tegevusele „kaks“. Teiste sõnadega on valitsuse tegevus riigi reformimisel 2017. aasta II kvartalis oluliste puudustega.

Märgime siiski, et kõige kehvem võimalik hinnang on „üks“. See hinne võiks kirjeldada olukorda, kus kohalike omavalitsuste sundliitmine ja maavalitsuste reform (kui keerukad ja poliitiliselt plahvatusohtlikud ülesanded) oleks seisma pandud.

Üldise probleemina tõdes kolleegium, et puudub kindlus, et valitsus pingutaks riigi reformimisel piisavalt. Kohalike omavalitsuste ühendamine ja maavalitsuste reform tuleb sel aastal lõpule viia ja tõenäoliselt kulub ka edaspidi rohkelt energiat uue olukorraga kohanemiseks. Kuid elu ei jää pärast kohalikke valimisi ja EL eesistumist seisma ning juba nüüd tuleb valmistuda uute proovikividega tegelemiseks. Nt EL toetuste osakaal riigieelarves väheneb märgatavalt. Kuidas selle olukorraga toime tulla? Mida see riigi reformimise vaatest tähendab?

Riigi toimimise ümberkorraldamisel on tarvis julgemaid otsuseid, et muutustel oleks suurem mõju. Nt võiks valitsussektori töötajate arvu vähenemine olema jõulisem. Selleks on tarvis mõista, mis ülesannetest riik saab loobuda. Olemasolevate funktsioonide optimeerimine, millega praegu tegeletakse, on vajalik, kuid ainult sellest ei piisa. Süsteemi timmimise asemel tuleb hakata põhimõttelisi valikuid tegema.

Paralleelset on tarvis hakata kujundama laiemat riigireformi visiooni – suured muutused vajavad vaadet, mis ulatub ühest valitsemistsüklist kaugemale. Lühidalt, riigijuhid peaksid ühest küljest mõtlema suurelt ja süsteemikeskselt, kuid teisest küljest tegutsema muutuste teostamisel energiliselt kui (poliitika)ettevõtjad.

Lõpetuseks üks teade: hiljuti otsustasid ühineda Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit. Riigireformi Radar analüüsib just valitsusliidu tegevust, kuid üleriigiliste omavalitsusliitude ühinemine on esiletõstmist vääriv otsus. See on julgustav näide sellest, kuidas käima lükatud muutused tingivad edasisi tervitatavaid arenguid.

Aprill 2017: Hinne on „rahuldav“ – riigi reformimise ettepanekuid on ohtralt, kuid edasiliikumiseks tuleks võtta appi 80/20 reegel, mille kohaselt 20% tegevustest annab 80% tulemustest

 
Loe ka põhjalikku taustamemo: Riigireformi seis ja proovikivid

Kokkuvõte ja hinde põhjendus

Riigireformi Radari kolleegium hindas märtsi lõpus viiendat korda valitsuse tegevust riigireformi elluviimisel. Vaatluse all oli reformi edenemine 2017. aasta esimeses kvartalis. Möödunud aasta novembris moodustatud võimuliidu tegevust hinnati esimest korda. Edasiminek on olnud rahuldav: koalitsioon sai hindeks „kolme“.

Rahuldava hinde põhjuseks on tõdemus, et valitsusliit on haldusreformi seaduse ajakavast kinni pidades edasi läinud omavalitsuste ühendamisega ja otsustas jaanuaris maavalitsuste kaotamise. Tähelepanuväärne on riigireformi tegevuskava eelnõu sünd. See dokument sisustab riigireformi mõiste, aluspõhimõtted, eesmärgid, ülesanded ja elluviimise korralduse.

Teisest küljest on just kohaliku tasandi reformide elluviimisega seotud suured küsimärgid, mis ei luba valitsuse tegevusele kõrgemat hinnet anda. Riigireformi Radari kolleegiumi arvates on omavalitsuste ühendamise ja maavalitsuste kaotamisega seotud ümberkorraldused sedavõrd keerukad, et reformid hakkavad takerduma tegemata valikutesse. Pealepressivaid tähtaegasid arvestades pidanuks avalike ülesannete jaotus omavalitsuste ja keskvalitsuse vahel ning nende rahastamise mudel olema praeguseks ammu otsustatud, kuid seda ei ole tehtud.

Omavalitsuste liitumiste jõustumisega samal ajal lõpetatakse maavalitsuste tegevus. Maavalitsuste ülesannete ümberjagamisel on üksjagu segadust. Tekib küsimus, kas muutuste kiiret tempot ja komplekssust arvestades suudavad asutused maavalitsuste ülesanded üle võtta ja luua kodanikele sobival tasemel teenuste osutamise võimekuse?
Riigireformi Radari kolleegiumi arvates peaks valitsus kogu energia suunama kohaliku tasandi reformi ellurakendamisse. Lahendamata küsimuste sasipuntra lahtiharutamine on võimalik. Edasi tuleks lükata vähemtähtsad riigireformi ülesanded nagu näiteks riigiasutuste pealinnast väljaviimine või valitsuskabineti lubatav liikmete arv jms. 

Loe kolleegiumi arvamust

 

Riigireformi Radari kolleegiumi arvamus: 2017. aasta I kvartal

2017. a jaanuari alguses avaldatud Riigireformi Radari kolleegiumi neljanda hindamise põhisõnum oli, et riigireformiga tuleb edasi minna, sest hea valitsemine on teiste eluvaldkondade reformide eelduseks. Kolleegium andis uuele koalitsioonile soovituse leppida kokku riigireformi mõiste, eesmärgid, ulatus ja reformi juhtimise mudel.

Positiivsed momendid

Võimuliit on olnud küllalt aktiivne, I kvartalis oli paljude valitsuse tegevusprogrammis kokku lepitud riigireformi ülesannete tähtaeg. Tööplaanist peeti enam-vähem kinni ja avalikkuse ette jõudis rohkelt ettepanekuid. Koalitsioon lõi ka Riigikogu riigireformi probleemkomisjoni. See küll alles alustab tööd,  milleks on valitsuse tegevuse jälgimine, ettepanekute tegemine ja reformi laiemate arengusuundade kujundamine. Kuid eelduslikult muudab seadusandjate kaasamine muutuste ettevalmistamise ja elluviimise sujuvamaks.  

Oluliseks plussmärgiga saavutuseks 2017. a I kvartalis oli riigireformi tegevuskava eelnõu sünd. Tegevuskava on samm edasi, sest esimest korda on ühes dokumendis koos riigireformi mõiste, aluspõhimõtted, eesmärgid ja ülesanded. Riigireformi tegevuskavas on kirjas kindel riigireformi elluviimise korraldus, milles peaministril on keskne vastutus. 

Kiiduväärt on see, et võimuliit on jäänud truuks lubadusele viia ellu haldusreform ja korraldada ümber regionaalhaldus. Valitsus otsustas lõpetada maavalitsuste tegevuse alates 1. jaanuarist 2018. Omaalgatuslikult on ühinemas 160 kohalikku omavalitsust 47 ühinemispiirkonnas. Veebruaris tegi valitsus ettepanekud 22 omavalitsuse moodustamiseks. Valitsuse algatatud liitumised puudutavad 104 omavalitsust. Haldusreformi lõppedes peaks Eestis olema u 75 omavalitsust.

Kavakohaselt minnakse edasi null- ja sisebürokraatia vähendamise meetmetega. Bürokraatia vähendamine väärib esiletõstmist põhjusel, et lisaks ressursside kokkuhoidmisele sünnib halduskoormusega võitlemisest ka ideid ja lahendusi töö põhimõtteliselt uuel ning senisest paremal moel korraldamiseks (nt Maksuamet 2020, Aruandlus 3.0, suurandmete kasutamine jms).

Küsitavused

Võimuliidu aktiivsuse varjuküljeks on see, et toorevõitu ettepanekute seast on avalikkuses kõlapinda leidnud paljud teisejärgulise olulisusega mõtteid. Nt on palju leheruumi saanud ideed peaministri ja valitsuskabineti rolli tugevdamisest poliitikakujundamises ning asepeaministrite ametikoha loomine, valitsuse võimalikust suurusest ja kodanike õigusest pöörduda otse riigikohtusse. Valitsus on arutanud riigimajade loomist ja riigiasutuste pealinnast väljaviimise ettepanekuid. Aega ettepanekute läbikaalumiseks on olnud napilt ja sestap on segadust küllaldaselt. Kuivõrd praegu on haldusreformi ja maavalitsuste reformi küsimuste lahendamisega kiire, peaks valitsus hoolikalt valima, kuhu täitevvõimu jõupingutused suunata.

Esile tõusevad need, omavahel tihedasti seotud teemad:

  • Paljude algatuste virvarris kerkib üles küsimus, millised on valitsuse prioriteedid? Riigireformi Radari tegijate esimene mure sel hindamisel on, et valitsuse energia on killustunud rohkete riigireformi algatuste vahel ja põhiprobleemide lahendamiseks ei jagu piisavalt tähelepanu ning ressursse. Nt maavalitsuste reformi aluseks olevat seaduseelnõu on saanud kriitikat nii sisulisest kui ka vormilisest vaatest ministeeriumidelt, omavalitsustelt ja nende liitudelt ning maavalitsustelt endilt, sest eelnõu ettevalmistamine on olnud väga kiire ja ressursse põhjaliku töö tegemiseks oli ebapiisavalt.
  • Teiseks, kriitilise tähtsusega otsused viibivad! Valitsuse tegevusprogrammi kohaselt on Rahandusministeeriumil ülesanne aprillis 2017 esitada (1) ettepanekud omavalitsuste tulubaasi muutmiseks ja finantsautonoomia suurendamiseks ning (2) ettepanekud omavalitsustele ülesannete üleandmiseks koos finantseerimisega. Antud ülesanded on praegu kõige kriitilisemad riigireformi teemad. Probleem on piltlikult öeldes selles, et otsuseid neis küsimustes oli vaja eile, et haldusreformi ja maavalitsuste reorganiseerimise praktiliste ettevalmistustega saaks korrapäraselt edasi minna. Kuid valitsus alles töötab ettepanekute kallal.

    Teadmatus muutuste alustes takistab uueks olukorraks valmistumist. Arutelu peaks lähtuma põhimõttelisest küsimusest: milliste ülesannete täitmine peaks olemuslikult olema omavalitsuste kanda ja millised ülesanded jäävad riigile? Edasi, millistel tingimustel riik oma ülesandeid omavalitsustele saab delegeerida ja kuidas toimub rahastamine? Mure allikaks on küsimus, kas poolelioleva mõttevahetuse tõttu jõutakse lugematud töökorralduslikud küsimused omavalitsuste liitumise tähtajaks (oktoober 2017) ja maavalitsuste kadumise hetkeks (01. jaanuar 2018) ära lahendada?

  • Kolmas probleem on selles, et avalike teenuste toimepidevus ja kvaliteet võib aasta lõpus ja 2018. a alguses ohtu sattuda. Funktsioonide jaotuse ja rahastamise otsustamine ning maavalitsuste ülesannete sujuva ümberjagamise organiseerimine on eluliselt tähtis, kuna ümberkorraldused puudutavad suurt arvu kodanikke. Senised riigi reformimise tegevused on eelkõige mõjutanud ametkondi. Omavalitsuste ja maavalitsuste ümberkujundamine riivab seevastu mingil määral kõiki inimesi. Elanike vaatest on väga oluline avalike teenuste järjepidevus ja kättesaadavus.

    Võimuliidu poliitika on anda koos ressurssidega võimalikult palju ülesandeid täitmiseks uutele, suurematele ja eelduslikult võimekamatele omavalitsustele. Selle põhimõtte kohaselt on avalike teenuste pakkumisel peamine vastutus kohalikel omavalitsustel. Kuid probleemide ennetamiseks on ka valitsusel tarvis tagavaraplaani, mis vastaks küsimusele, mis saab siis, kui mõned omavalitsused või omavalitsusliidud ei suuda tagada järjepidevat avalike teenuste osutamist? Hetkel sellist riskide maandamise programmi ei ole. Tõsisemate hädade tekkimisel on küllalt tõenäoline, et rahulolematus kandub üle ka valitsusele. 

  • Neljas takistus reformidega edasiminemisel on kommunikatsioon. Kui valitsuse tegevus on kiirustav ja palju muutustega seotud küsimusi on lahtised, siis ei saa ka sõnumid olla väga selged. Sellisel juhul tuleks kodanikele seletada, mis probleeme püütakse lahendada, mis valikud on lahenduste arsenalis ja kuidas on korraldatud otsusteni jõudmise protsess.

    Koalitsioonil on küllalt arenguruumi ka juba tehtud otsuste selgitamisel. Näide: kui inimesed kardavad suuremates omavalitsustes otsustest kõrvalejäämist, siis kodanikele võiks meelde tuletada omavalitsuste olemust ja kogukondade rolle. Vaja on selgemalt välja öelda, et kohaliku demokraatia edendamine ja kogukondade tugevdamine on valdade ühendamisel võimalik ning vajalik. Omavalitsuse ja kogukonna vahele ei pea võrdusmärki tõmbama.

Soovitused
  • Valitsus võiks muutuste juhtimisel võtta appi 80/20 printsiibi, mis ütleb, et 20 protsenti prioriteetsetest eesmärkidest või tegevustest määravad kindlaks 80 protsenti tulemustest. Omavalitsuste ühendamise lõpuleviimine ja maavalitsuste tegevuse lõpetamine peaksid olema selle aasta peamised ülesanded. Edu saavutamiseks tuleb otsustada avalike ülesannete üleandmine omavalitsustele koos finantseerimisega. Võimalike avalike teenuste jätkumisega seotud probleemide lahendamiseks on vaja varuplaani.
  • Kohaliku tasandi reformides edu saavutamise nimel tuleks vähemtähtsatele riigireformi meetmetele anda pikem tähtaeg ja/või osad tegevused üldse ära jätta. Ülesannete ajastamine on väga tähtis teema! Lisaks, osad riigireformi tegevuskava ülesanded on olemuselt nn jooksvad tegevused. Need võiks „alla“ delegeerida ehk koos suunistega asutustele ja ametnikele lahendamiseks saatma.  
  • Viimases riigireformi tegevuskava eelnõu redaktsioonis on valitsus prioriteetide arvu juba vähendanud ja see on samm õiges suunas. Et mitte poolel teel seisma jääda, tuleks vähemoluliste tegevuste edasilükkamisest vabanev aeg, raha ja inimesed rakendada maavalitsuste reformi kvaliteetsele ettevalmistamisele ja elluviimisele. Nt võiks eri asutuste ametnikest moodustada ajutised rakkerühmad süsteemseks maavalitsuse reformiga või teiste konkreetsete küsimustega tegelemiseks, selmet omavahel kirju vahetada või aeg-ajalt vastastikku koosolekutel käia.

Kui eesmärgi saavutamiseks on – ajutiselt – tarvis mõni väga hea muutuste juhtimise projektijuht või analüütik värvata, siis see on mõistetav.

  • Valitsuse reformikava sünd on edasiminek. Järgnevalt on vaja plaan ellu viia! Tulemuste saavutamiseks peaks peaminister ise kandma hoolt, et reformi tegevuskavas kirjeldatud reformi juhtimise mudel (milles valitsusjuhil on kandev roll) tööle hakkaks.
  • Valitsus peaks muutuste vajadust ja eesmärke enam selgitama. Nt valitsuse ettepanekud omavalitsuste ühendamiseks, mille kohaselt tekiks miinimumist suurema inimeste arvuga üksused, on saanud kriitikat. Valitsuse plaanid paistaks võib-olla paremas valguses, kui kodanikeni viia teadmine, et 5000 elanikku on minimaalne elanike arv, kui eesmärgiks on senisest võimekamad omavalitsused. Tulevases haldussuutlikus omavalitsuses on inimeste arv soovitavalt oluliselt suurem. Selgitustööle nurgakiviks on omavalitsuste rolli järjepidev meenutamine kohaliku arengu tagamisel. 
Lõppsõna

Valitsus on sõnastanud kolm olulist aluspõhimõtet: tasakaal, tõhusus ja avatus! Riigireformi praeguses etapis on kesksel kohal tasakaal, mis väljendub ennekõike kohaliku tasandi probleemidele lahenduste otsimises. Riigireformi Radari kolleegium märgib, et eesmärke ja nende saavutamiseks vajalike tegevuste tähtaegasid saab prioritiseerida – nt avatuse edendamisega seotud praktilisi ülesanded võib nt asuda teostama järgmisel aastal.

Teisest küljest peab kolleegium vajalikuks rõhutada, et põhimõtete järgimisel kompromisse teha ei tohiks. Ühe väärtuse – nt tasakaal – nimel ei tohiks ohverdada avatust ja tõhusust. Ka riigireformi eelnõude kiireloomulisel menetlemisel ei tohi kaasamist ja mõju hindamist kõrvale heita. Viimase soovitusena sobib siia valitsuse enda riigireformi tegevuskava eelnõus kirja pandud printsiip:

„Reformide läbiviimisel lähtutakse mõistlikkuse põhimõttest ja võetakse arvesse kliendikeskset vaadet (teenuste kvaliteet, kättesaadavus, maksumus). Otsuste langetamise aluseks koostatakse mõjuanalüüse, et otsused ja planeeritavad tegevused tervikuna omaksid selget positiivset mõju püstitatud eesmärkide suunas liikumisel.“

Veebruar 2016: Kolm miinusega ehk lootust on

hinnang1
Riigireformi Radari kolleegium annab riigireformi edenemisele viimastel kuudel hindeks „kolm miinus“, kuid möönab, et rahuldav hinne on teatud mõttes avanss ja eeskätt antud sooviga innustada poliitikakujundajad reformiga senisest sisulisemalt tegelema.

Häid algatusi ja vajalikke tegevusi jätkub, kuid probleemiks on, et need on paljuski seostamata – riigireformi mõiste ja sihiseade on keskselt defineerimata, puudub ka ühtne tegevuskava ehk milliseid tulemusi ja millal soovitakse saavutada. Fookuse puudumise tõttu pole kindlust, et tehakse õigeid asju õigel viisil.

Samuti on vajalik peaministri initsiatiiv eri ministeeriumite tegevuste koordineerimisel. Riigihalduse ministri ametikoha loomine ja haldusreformi esimese etapi käimalükkamine on head märgid, kuid seni veel pole neid eeldusi suudetud kogu riigireformi vankri ette rakendada.

Kolleegium tõi esile algatusi, mis on ette võetud riigi paremat toimimist silmas pidades, ent millel just puuduliku koordineerimise tõttu on vastandlikud mõjud. Näiteks haldusreform on vajalik, kuid selle elluviimisel omavalitsuste suurusele keskendumine puudulik. Peame haldusreformi juures võtmeküsimuseks avalike teenuste kvaliteedi tagamist kohalikes omavalitsustes, mis ei ole aga praeguses diskussioonis praktiliselt tähelepanu saanudki. Ka avaliku sektori töötajate arvu vähendamine, mis ideena – hoida avaliku sektori ja erasektori töötajate suhet – on vajalik, on ühetaolise kärpimisena ellu viies nõrk ja ei arvesta vastassuunaliste protsessidega (valitsusasutused peaksid tööle võtma 1000 erivajadustega inimest, personali juurdevõtmise vajadus seoses EL eesistumisega jne).

Riigiauditi käimalükkamine venis kaua ja nüüd, maikuus saabuva tähtaja lähenedes, on muutuste tempo nõnda kõrge, et terendab tõsine oht probleemide lahendamise asemel neid kiirustamise tõttu hoopis juurde tekitada.

Positiivsete tegevustena toob Riigireformi Radari kolleegium välja näiteks Eesti Maksu- ja Tolliameti ja Statistikaameti algatuse „Aruandlus 3.0“ (eesmärk on vähendada ettevõtjatelt küsitavaid andmeid), nelja ministeeriumi koostöös korraldatava nullbürokraatia projekti (kogutakse ettevõtetelt ettepanekuid halduskoormuse vähendamiseks), justiitsministri jõulise tegutsemise eelnõude koostamisel mõjuanalüüside ja väljatöötamiskavatsuste nõudmisel, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi süsteemse töö avalike teenuste digitaliseerimiseks, riigiauditiga alustamise, samuti riigihalduse ministri ametikoha loomise.

Miinustena toob radar muuhulgas esile seda, et valitsusasutused ei käi ühte jalga – samal ajal kui ühes ministeeriumis arutletakse halduskoormuse vähendamise üle, valmivad teises ettepanekud, mis seda suurendavad. Endiselt on nõrk strateegiline eelarvestamine, näiteks Ida-Virumaa tegevuskavas puudub paljudel tegevustel maksumus. On mitmeid näiteid formaalsest kaasamisest, kus partnerid oleks nagu arutellu kutsutud, kuid nende antud sisendiga tegelikult ei arvestata. Peamine probleem on aga riigireformi tegevuskava puudumine ja nõrk koordineerimine.

Loe lähemalt, millised otsused ja protsessid mõjutasid Riigireformi Radari hinnet:

Kvaliteetsed avalikud teenused 

Mõjus poliitikakujundamine ja elluviimine

Jõukohane ja heas vormis riik

Professionaalne inimeste ja ressursside juhtimine

Riigireformi tõhus elluviimine